Laulu, naeru, ja heade mõtetega elu

Tekst Tiiu Talvist
16.12.2008

Saaremaal Kihelkonna aleviku külje alla elavad Asta ja Heino Salumaa näevad pärast 52aastast abielugi välja kui turteltuid, istudes aeg-ajalt teineteisele otsa kiigates diivanil ja lauldes kitarri saatel vanu lembelaule. Keegi ei ütleks peale vaadates, et võõras võim on neilt inimestelt nende parimad nooruseaastad röövinud ning nende tervise, elu ja armastuse õige karmile tuleproovile pannud. Sedavõrd suurt elurõõmu ja optimismi särab vastu mõlema silmadest.

“Halbade asjade peale ei tohi mõelda,” kinnitavad Asta ja Heino kui ühest suust. “Mis olnud, see olnud, ega seda muuta saa.”

Kange kapteni soost

Asta on pärit kange Vilsandi kapteni ja laevaehitaja Jaen Teäre suguvõsast. Vähe koolis käinud, kuid mitmeid keeli vallanud Jaen, Asta vanaisa, oli muide Aadu Hindi “Tuulises rannas” Tōnis Tihu prototüüp.
Asta isa, samuti laevakapten, kosis endale naiseks Kihelkonnale kooliõpetajaks saadetud noore Pöide-kandi neiu. Koos ehitati maja, mis oli kapteniseisusele kohaselt ruumikas, kõrgete lagede ja suurte ahjudega. Noore pere oma kodu sai valmis 1933. aastal, nii et Asta ristsed ja kodu õnnistamise pidu peeti korraga.
Seesama Viita talu, kus Asta ja Heino praegugi elavad, sai muuseas võtmetegelaseks ka nende armastuse loos... ent ärgem rutakem saatusest ette.
Saabunud oli aasta 1941, kuupäevaks kirjutati 14. juuni. Isa oli taas merel, ema koos Asta ja temast kolm aastat vanema venna Heikkiga elasid kodus oma igapäevast elu. Ema tahtis laupäevase tava kohaselt saia teha ja läks alevist taina jaoks pärmi tooma. Inimesed tulid vastu ja rääkisid hirmunult: ei tea, mis toimub, püssimehed on kogu Kihelkonna inimestest tühjaks viinud!
Tagasiteel hakkasid talle juba kaugelt silma koduõuel ootavad sõdurid, ent metsa pöörata süda ei lubanud, lapsed olid ju vanaemaga kodus. “Ega siis osanud inimesed veel midagi karta! Mõeldi, et viiakse korraks linna ülekuulamisele, küll siis lastakse koju tagasi. Venelased pidid juttude kohaselt niikuinii sakslaste käest paari kuuga peksa saama, nii et ega midagi hullu karta teatudki,” seletab Heino.
Nii pakkis Asta emagi lapsed ja mõne pambu kaasa ning läks. Nad ei teadnud, et ees ootas pikk tee Venemaale, Kirovi oblastisse.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid