Loovus võib olla vähihaigele toimetulekuvahend, mis võimaldab tal rasket olukorda mugavamalt taluda. "Kuna inimene suudab reeglina keskenduda ühele asjale, siis keskendumine mingile loovale tegevusele võib viia tähelepanu valult ja probleemidelt eemale, olles nõnda loomulik valuvaigisti ja antidepressant," selgitab loovterapeut Eve Usin.
Vähidiagnoos on inimesele alati šokk. "See pole kunagi ka ainult ühe inimese haigus – sellest on haaratud kogu pere ning see mõjutab ümbritsevat väikest kogukonda: tema sõpru, töökaaslasi, sugulasi," räägib loovterapeut Eve Usin. "Diagnoos on inimese jaoks ootamatu ja ehmatav, põhjustab sageli muutusi tema psüühikas ja suhetes ning toob kaasa probleeme nii füüsilisel, emotsionaalsel, sotsiaalsel kui ka materiaalsel tasandil."
Võimaluse korral otsi tuge
Paljud vähihaiged kurdavad, et pärast vähidiagnoosi saamist jäävad nad oma probleemiga üksi. "Kuigi haigestunul on olemas sotsiaalne võrgustik – pere, sõbrad, töökaaslased –, võib juhtuda, et isegi kõige lähedasemad avastavad, et nad ei tea enam, kuidas selles uues olukorras temaga suhelda. Olles ise samuti šokis, püüavad nad samal ajal teha nägu, et kõik on hästi, ja tunnevad kohustust olla iga hinna eest toeks. Haigestunu omakorda näeb nende muret ega taha neid koormata ning pigem väldib oma haigusest rääkimist. Nii hakkab vähihaige lähedastest emotsionaalselt kaugenema ning võib tunda, et ei leia mitte kuskilt tuge. Arstil on kiire ja tal ei ole enamasti aega ega ka oskusi ravimise kõrval haige emotsionaalsele toimetulekule tähelepanu pöörata," räägib Eve Usin.
"Ideaalis peaks haigel olema kõrval inimene, kes asub teda vähidiagnoosi saamise hetkest peale kohe toetama ning on tema tugiisik kogu ravi vältel. Kuna lähedane ei oska vähidiagnoosi saanud inimest pahatihti aidata, on eriti oluline, et arst suunaks haigestunu kohe vähipatsientide tugigruppi. Paraku meie meditsiinisüsteemis sellist praktikat ei ole. Niipalju võiks ravipersonal vähihaiget siiski toetada, et informeeriks teda, kust saaks selle raske teekonna läbimiseks emotsionaalset tuge leida."
Vähihaigete tugigruppi haigekassa ei rahasta, aga õnneks on sellele õla alla pannud vähiliit. Tugigrupp tegutseb praegu küll ainult Tallinnas, mujal pakuvad teavet ja tuge kohalikud vähiühingud. Need käivad üldjuhul koos kord kuus, samal ajal kui Tallinna tugirühm saab kokku kord nädalas. Õnneks on tänu vähiliidule sellest osavõtt kõigile tasuta ja seal võivad käia inimesed üle Eesti.
Stressi ja masenduse mõju
Kuigi vähi tekkes mängivad rolli muu hulgas eluviis, elukeskkond ja toitumine, ei ole veel kindlaks tehtud, kui suur osa on selles depressioonil ja stressil. Siiski avaldasid hiina teadlased äsja oma värske uuringu tulemused, mis seostas kroonilise stressi otseselt rinnavähi tüvirakkude kasvuga. Nad väidavad, et krooniline stress, mida inimene pika aja jooksul järjekindlalt kogeb, mõjutab tema vaimset ja emotsionaalset heaolu ning füüsilist tervist ja põhjustab tuumori kasvu.
"Ka minu kogemus näitab, et enne haigestumist on mingi sündmus, midagi juhtub, ja pärast seda traumat saab haigus alguse. Me ei saa selles välistada stressi ja depressiooni käivitavat jõudu," nendib Eve Usin.
Vähihaigetel ongi loovterapeudi meelest ülioluline mõõta stressitaset, kuna stress mõjutab seni arvatust palju rohkem tervenemise kulgu. Näiteks jõudsid Austraalia uurijad järeldusele, et krooniline stress suurendab lümfisüsteemi aktiivsust, mis võimaldab vähil kuus korda kiiremini levida. Lümfisüsteem kannab immuunsüsteemi rakke üle kogu keha, et haigusega võidelda, kuid stress annab vähile võimaluse luua lümfisüsteemi oma niinimetatud kiirteed, mis aitavad vähirakkudel levida.
Saksa psühhoonkoloog Volker Tschuschke on välja toonud, et 15–35 protsenti kõigist vähihaigetest saab trauma juba ainuüksi diagnoosi kuuldes. "Seda šokki tuleks eriliselt käsitleda, muidu tekitab see raske psühhofüüsilise koormuse (näiteks blokeeringud kesksetes ajupiirkondades), mis võib viia selleni, et haigestunul ei ole jõudu haiguse ja raviga toimetulemiseks. See tähendab paratamatult prognooside halvenemist."
Loe edasi ajakirjast...