Maria teeb ettepaneku saada kokku reede õhtul kell viis. Teda oodates imestan endamisi, et kuidas noorel inimesel pole reede õhtul kiiret sõpradega kokkusaamisele, kinno, peole. Kui Maria kohale jõuab, selgub, et tal lõppes just koolipäev Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kuhu ta asus õppima klassikalist laulu.
Mariat teab üldsus juba ammu kui kauni häälega lapstähte, kes nüüd esineb kontsertidel ja muusikalides ning on juba valmis laulja. Millest siis selline otsus?
"Astusin sel aastal muusikaakadeemiasse õppima klassikalist laulu Heli Veskuse juures, kes on täiesti fantastiline lauluõpetaja ja väga tore inimene," teatab Maria. "Vahel lihtsalt loksuvad kõik asjad paika ja tulevad just õigel ajal. Mõtlesin, mida ma tegelikult tahaksin edasi teha, ja nüüd olengi muusikaakadeemias esimesel kursusel ja just selle õpetaja juures, kes mulle sobib."
Üks rolle, mida Maria on alati tahtnud mängida, on noor ooperilaulja Christine muusikalis "Ooperifantoom".
"Siiani on see olnud minu jaoks kõige keerulisem väljakutse. See muusikal on täiesti ooperi mõõtu ja vaieldamatult kõige raskem muusikal üldse. Kuid sain aru, et kui ma tahan sealt edasi minna, siis minu teadmistest ei piisa. Olen nagu jooksja, kes ei tea, kui kiiresti ta võib distantsi läbida ja kui kiireks võib treenides areneda. Hakkan nüüd fokuseeritult tööd tegema – tahaksin näha, mis see minu nn saja meetri rekord on. Ma ei tea veel, milleks on mu hääl võimeline. Olen ju noor, ning õppida võib eluaeg. Olen oma otsusega õppima minna väga rahul," arutleb noor naine.
Sama nõu andis ka kolleeg Norrast, Stephen Hansen, kes laulab "Ooperifantoomis" peaosa. "Ta ütles, et mul tuleb anda endale võimalus teada saada, mida ma oma häälega teha suudan."
Julge esineja
Maria on Tallinna tüdruk. "Sündisin ja kasvasin Õismäel, mis oli tol ajal lastele üks mõnus koht. Õues mängis palju lapsi koos ja mina olin suur organisaator, kes teadis täpselt, mida keegi peab tegema. Mu ema oli sealsamas lasteaias muusikaõpetaja. Hiljem kolisime Nõmmele ja nüüd olen jõudnud Pelgulinna."
Ja muidugi, kui inimene on esinema loodud, siis ta ka esineda tahab. Marial on pilt, kus ta on kolmeaastane ja esineb, seljas ema öösärk ja käes Lego klotsidest mikrofon.
"Väikesena ei häbenenud ma midagi ja polnud mingit esinemisnärvi. Laulsin igal võimalikul puhul oma perele ja külalistele. Mäletan, et läksime isaga jõuluajal poodi, kus oli jõuluvana. Laulsin talle ning olin väga üllatunud, et sain selle eest kingi. Tahtsin siis muudkui uuesti laulma minna, kuid isa seletas, et nii see asi ei käi," naerab Maria.
"Samas mäletan ühte korda, kui esinesin Soomes ja oli kokku lepitud, et laulan pärast ajakirjanikule, kes meid küsitlema tuli. Kuid mina ronisin laua alla ja keeldusin kategooriliselt välja tulemast. Kui lõpuks pika keelitamise peale sealt välja tulin, laulsin laulu ära oma väljamõeldud pudikeeles, kuigi sõnad olid ilusasti peas. Ema laiutas selle peale lihtsalt käsi," meenutab Maria.
Loe edasi ajakirjast...
