Väiksema kõhuga mees on rohkem mees ja tervem pealegi.
Nõu annab Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku arst-toitumisnõustaja Kristel Ehala-Aleksejev.
Kui mehel ripub kõht üle püksirihma, räägib rahvas õllekõhust. Mis see õllekõht on?
Kui rahvalik nimetus on “õllekõht”, siis las see olla. Kui õlut liiga palju juua, võib see tõesti olla üks tegur, mis tõstab mehe kaalu (muidugi naise kaalu ka). Õlu on suhteliselt energiarikas: näiteks pooleliitrine 4–5protsendine õlu annab 200–250 kilokalorit. Aga tihtipeale kulub meestel neid pudeleid õhtu jooksul päris mitu.
Väheliikuva, istuva, sporti mitteharrastava ja 1,8 meetri pikkuse Eesti mehe päevane energiavajadus võiks olla 2300–2500 kilokalorit, olenevalt ka vanusest. Kui ta õhtul joob kaks-kolm pudelit õlut, annab see päris suure osa päevasest toiduenergiast. Sinna kõrvale veel söök, sest õlu ja alkohol üldse on hea söögiisutõstja. Kui kõik see kokku panna, saab organism rohkem kaloreid, kui neid ära kulutab – see soodustabki kehakaalu tõusu.
Miks meestel koguneb liigne rasv rohkem kõhu peale ja kõhu sisse, naistel aga mujale?
Siin on geneetilised põhjused. Meestel on suurem soodumus kõhutüüpi rasvumiseks, naistel koguneb rasv rohkem puusadele ja reitele. Kuid see pole sada protsenti nii: ka naistel on kõhutüüpi rasvumist, eriti pärast menopausi hakkab neil rasva kogunema just vööpiirkonda.
On meeles üks suguvõsa kokkutulek, kus mehed ja naised pandi vanuse järgi eraldi ritta. Mida keskealisemad mehed, seda suuremad kõhud. Kui palju sõltub nn õllekõht pärilikkusest?
Inimesed tahavad terviseprobleemide korral nii väga millelegi toetuda, öeldes: “See on mul geenidest.” Tõsi, igal inimesel on geenidega ette määratud teatud haiguste riskid. Vastava haiguse esiletulekuks on sageli vajalikud aga seda käivitavad tegurid, sealhulgas keskkonnategurid, kuid ka elustiil mängib siin rolli. Mõnikord võib haiguse avaldumine või mitteavaldumine olla määratud paljude erinevate geenide koostoimetest.
Näiteks teist tüüpi diabeet, millel on pärilik taust, kuid mis on tugevalt seotud ka ülekaaluga. Selles, kas antud haigus avaldub või mitte, saab lisaks elustiilile tihtipeale määravaks meile kaasa antud nii-öelda potentsiaalselt ohtlike geenide arv kui ka nende koosesinemise vorm.
Kõike geenide kraesse ajada siiski ei saa. Olen viimasel ajal lugenud artikleid, mis tahaksid nagu rõhutada, et oleme geenide ohvrid ja peame nendele alluma. Jah, kõigi geneetilise päritoluga haiguste vastu seista me ei suuda, aga saame siiski tervist palju mõjutada oma elustiili ja käitumisega. Ka sel juhul, kui see haigus on juba välja kujunenud.
Loe edasi ajakirjast...
