Mida lapsed kardavad?
Tekst: Riina Reiman-Männiste
16.03.2009

Kuidas suhtuda laste hirmudesse? Kas “koleda kolli” eest peaks põgenema või hoopis talle julgelt silma vaatama? Millal on hirmust kasvanud midagi enamat, nii et tuleb abi otsida väljastpoolt?

“Lapse hirm on alati tõsine, kartust ei tohi pisendada ega last alavääristada,” hoiatab laste psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp tõsiselt. “Igal arengul on oma normaalsed hirmuperioodid, millesse tuleb suhtuda normaalselt. Hirmudeta ei areneks elu edasi. Ükskõik kui tõsine, tühine või naljakas lapse kartus ka tunduks, alati tuleb meeles pidada, et laps vajab vanemate turvatunnet ja selgitustööd.”

Mina-hirm
Nõustaja kinnitusel kardab ka päris pisike inimene. Näiteks seda, kuidas ta käimisega hakkama saab. Enamasti on vanemad siis toetavad turvajad, julgustades nii sõnade kui kätega. Kõikide arenguliste ja ka ebanormaalsete hirmude korral on hästi oluline, kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad. “3aastasel on mina-hirm. Kui teda alla suruda, hakkavad tekkima ebamäärased hirmud, mis tulevad aastaid hiljem välja. Väikesed lapsed pelgavad pisikesi loomi, sest nood teevad äkilisi liigutusi, mis ehmatavad,” soovitab Rita Rätsepp mõista, miks võib pesamuna näiteks orava silkamise peale karjuma hakata. “Väga normaalne on pimedusehirm, muidugi seni, kui see ei lähe üle foobiaks. Magavad ju mõned täiskasvanudki ainult tulevalgel. Noores koolieas on laste fantaasia hästi elav. Helid, varjud, kuuvalgus – kõik võib tekitada ärevust. Veel kardavad lapsed läbikukkumist ja armastusest ilmajäämist. Kui vanemad vihastavad ja lapsega pahandavad, võib tal tekkida tunne, et vanemad ei armasta teda enam. Siis on väga oluline koht selgitustööl. Lapsele tuleb rääkida, et temaga pahandati konkreetse teo pärast, aga muidu on ta hea laps ja ka head lapsed teevad vahel pahandust. Kindlasti tuleb üle korrata, et vanemad armastavad teda ikka ja on alati tema jaoks olemas.”

Ahaa, emme kardab ka!
Kes meist poleks kokku puutunud igahommikuste lasteaianuttude ja -juttudega. Põnn joriseb juba voodis ärgates ning mida lähemale lasteaiale, seda volüümikamaks protest muutub. Lahtiriietumisel haaratakse emmest koaalakaru kombel kinni ega olda mingi hinna eest nõus lahti laskma. Peagi muutub emme ahastav pilk vesiseks. “Kui laps lasteaias nutab, siis on tal hirm emast lahkumise ees. Sellisel juhul peab ema enesele kindlaks jääma ja kinnitama lapsele rahulikult, et kõik on korras ning emme tuleb peagi talle järele. Mitte mingil juhul ei tohi hakata nännutama, sest siis tajub laps – “Ahaa, emme ka kardab! Järelikult ongi kole!” kirjeldab nõustaja lapse arusaamist asjast. “Kindlasti on kasvatajaid, kes sekkuvad otsustavalt ja viivad lapse teiste juurde mängima, kui ema muutub kõhklevaks ja abituks. Enamasti rahuneb laps õige pea ning haakub teiste tegevustega. Õhtul võtab teid mängutoa uksel vastu tõeline väike päike. Kui aga laps ei rahune pikema aja jooksul ja on järele minneski hirmunud, siis tuleb kindlasti olukorda kasvatajaga arutada. Muidugi mitte lapse juuresolekul.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid