Kui õhku on lennanud sõna “miljon”, siis hakkavad enamiku inimeste silme ees lendlema rahatähed ja kokku saab summa, mille lõppu kirjutatakse kuus nulli, olgu esimene number mis tahes.
Uue tervisespordiala, kepikõnni looja Marko Kantaneva silme ette tuleb miljonile mõeldes pikk, pea lõpmatusse ulatuv inimeste rivi, kõigil kõnnikepid käes. Praegu tegeleb kepikõnniga 8 miljonit inimest üle maailma, kümme aastat tagasi ei teatud uuest tervisespordialast midagi.
Mida teen suurena?
Marko Kantaneval aitas kepikõndi välja mõelda suusataja taust, keppidega mäest üles-alla jooksmine on murdmaasuusatajatele tuntud võhmatrenn lumeta ajal. “Olin kogu elu suusatanud, nii palju kui ennast mäletasin. Kuulusin samasse põlvkonda kuulsate Soome suusatajate Mikä Myllylä ja Jari Isometsäga,” ütleb Marko. “Siis, kui “olin suureks saanud”, tahtsin teha midagi muud, kuid ikka liikuda.”
Aastatel 1994–1997, õppides Soome Spordiinstituudis Vierumäel, sai Marko töökoha sealsamas tervisekeskuse tervisespordi juhendajana. Et tervise alus on liikumine, pole uudis kellelegi. Et saada liikuma inimesed, kes pole harjunud spordiga tegelema ja kel on ehk käimisega veidi raskusi, tuli Markol pähe mõte võtta abiks suusatajate treeninguvorm – intensiivne kõnnikeppidega kõndimine.
Tervisesportlane nii jõuliselt liikuma ei pea, väsitavast treeningust tuli luua mõnus ja jõukohane, kuid kasulik tegevus. Kolm aastat pea iga päev saja inimesega kepikõndi tehes oli näha, et selline liikumisviis neile meeldis. Kõnnikeppidega käimine on spordiala, millega saab hakkama igaüks, tänu sellele tõuseb iga inimese nii vaimne kui füüsiline toonus. Kolme aastaga sai Markole selgeks, millist kõnnikeppi vajavad tervisekõnni tegijad.
Kepikõndija kõnnikepid ei pea olema nii pikad kui sportlase omad; kõnnikeppidel pole vaja nii suurt rõngast ega nii teravat otsa. Marko mäletas oma trenniaegadest, kuidas kepirõngas takerdus rohtu ja põõsastesse. Käerihm peaks olema veidi teistsugune, et kõnnikepp ei lendaks alailma käest, kui see kuskile kinni jääb.
Loe edasi ajakirjast...
