Mittesuitsetajad peaksid olema teadlikud passiivse suitsetamise ohtudest ning nende eest ennast ja oma lähedasi kaitsma. Kaasinimestest hoolivad suitsetajad peaksid aga olema tähelepanelikud oma ümbruskonna suhtes ja läitma sigareti vaid siis, kui on kindlad, et nad teisi oma suitsetamisega ei sega.
Tervise arengu instituudi tubakavaldkonna eksperdi ja tubakast loobumise nõustaja dr Tiiu Härmi sõnul suitsetab Eestis iga päev 21 protsenti täiskasvanutest – seega ei ole see mingi elunorm, vaid juurde õpitud harjumus, õigemini nikotiinisõltuvus, millest on võimalik lahti saada.
Vahemärkuseks: Eesti on suitsetamise poolest Euroopa riikide seas skaala keskel ja kõik märgid näitavad, et suitsetamine on languses. 2016. aasta uuringu järgi on igapäevasuitsetajate hulk kahanenud 33 protsendilt (2004. aastal) 21 protsendile. Uus uuring suitsetamise kohta peaks välja tulema järgmise aasta kevadel.
"Inimeste hoiakud suitsetamise suhtes on muutunud, suitsetamine ei ole enam popp, eriti noorte hulgas," rõõmustab dr Härm. Kahjuks on just noortel kalduvus proovida kõike uut. "Noored katsetavad kõiksuguseid uudseid vidinaid: elektroonilist sigaretti, vesipiipu, ka huuletubakat. Sealt saavad nad nikotiini, mis on võimas sõltuvust tekitav aine. Alternatiivsed tubakatooted, mis on lõhnastatud ja maitsestatud, meelitavad mittesuitsetajaid neid proovima, ja tekibki sõltuvus. Ja kui need ei ole kättesaadavad, siis tavalised sigaretid on – nii tekibki nõiaring."
Mis on passiivne suitsetamine
Kõigepealt tuleks selgitada, mis on aktiivne ja mis passiivne suitsetamine.
"Aktiivne suitsetamine tähendab seda, kui inimene ise teadlikult suitsetab: aktiivselt siis, kui ta suitsunälja korral võtab sigareti ja suitsetab; passiivselt aga siis, kui ta satub või läheb suitsetaja seltskonda – siis ta nagu paneks ise suitsu ette. Passiivse suitsetamise all mõtleme seda, kui mittesuitsetaja viibib tubakasuitsuga saastatud keskkonnas," selgitab Tiiu Härm.
"Kui sigaret süüdatakse, siis põlemisprotsessis tekivad kõrgel temperatuuril mürgised ained: vabanevad vingugaas, tõrvained, kantserogeenid ja nikotiin. Kui inimene tõmbab tossuga need endale kopsudesse, on see peavoog, mis ei ole nii mürgine kui kõrvalvoog, mille suitsetaja välja hingab." Miks? "Sest kõrvalvoogu läheb kõik see toss ja keemia ja mürgised ained, mis hõõguva sigareti otsast kogu aeg õhku lähevad, pluss see, mida suitsetaja välja hingab. Kõrvalvoos on mürgiseid aineid ja ühendeid rohkem – mittesuitsetaja hingamisteed ei ole nendega kohanenud."
Rõdudel ja akendel suitsetamine
Kõik me teame, et kui suitsetaja tõmbab sigaretti kinnises ruumis, saastub sealne õhk kohe. "Kui sellises toas, kus suitsetaja suitsetab päevas paki sigarette, on mittesuitsetaja, siis sama aja jooksul suitsetab mittesuitsetaja passiivselt 7–8 sigaretti. Oluline on veel teada, et see suitsuving ei ole 80 protsendi ulatuses nähtav. Seega on siseruumides suitsetamine täiesti välistatud," leiab nõustaja ja lisab: "Kõik, kes peavad suitsetajaga koos elama, on passiivsed suitsetajad. Siin ei aita ka õhupuhasti all suitsetamine või suitsu aknast väljapuhumine." Ohtlikud kemikaalid jäävad riietele, mööblile ja vaipadele mitmeks päevaks, isegi kuudeks, ning kahjustavad nii märkamatult meie tervist.
Aga kas asi on parem, kui suitsetatakse rõdul, aga naabril on aken lahti? Kui ohtlik on see mittesuitsetajaile?
"Suitsetaja ise ei taju suitsulõhna adekvaatselt, ta ei oska hinnata, kui palju suitsuhais teisi häirib ja mõjutab. Kui sel juhul mittesuitsetaja ütleb, et see teda häirib, ja palub seal mitte suitsetada, siis peaks suitsetaja sellega arvestama.
Rõdudel ja aknalaudadel ei ole hea suitsetada sellepärast, et suitsuhais ja tubakakeemia tulevad nii avatud ukse või akna kaudu kui ka koos suitsetaja riiete ja juustega jälle tuppa tagasi, lisaks lendub veel see naabrite rõdudele ja akendesse. Niipea kui inimene tunneb suitsulõhna, on ta passiivne suitsetaja."
Loe edasi ajakirjast...
