Kui tihti me mõtleme surmale? Ilmselt mitte eriti sageli ja seda pole vajagi. Ometi on surm üks elu osa ning ei saa pead päriselt liiva alla peita ja teha nägu, et elu kestab igavesti. Surm on delikaatne teema. Kui see puudutab kedagi lähedalt, siis on mingil määral alati valus, isegi kui teame, et inimese lahkumine on paratamatu. Surelikkuse ja elu lõplikkuse teemal jagab mõtteid psühholoogiline nõustaja Anneli Salk.
Matemaatikas on kindel, et üks pluss üks võrdub kaks ja seal ei saa mitutpidi arvamust olla. Surma kohta liigub palju legende ja uskumusi, aga kuna keegi päris veenvalt midagi öelda ei saa, on inimestel väga erinevad arusaamad.
"Igaühel on oma nägemus. Surm on kindlasti ühe eksistentsi lõpp. Küsimus võiks olla see, et kui inimene mõtleb oma lõplikkuse peale selles eksistentsis, siis kuidas ta saab elada rahulikult ja õnnelikult, teades, et võib-olla homset enam selles reaalsuses ei ole?"
Nõustaja meelest on hea asjad enda jaoks läbi mõelda. "Kui inimene usub, et peale surma läheb ta paradiisi ning see mõte annab talle hingerahu ja jõudu elamiseks, on see väga hea. Kui inimene on veendunud, et ta läheb mulla alla ja muud midagi ei ole, on tema jaoks ka hea. Kui inimesel on nägemusi ja teadmisi, et peale surma algab tema jaoks uus elu peenemas energiakehas ning ta kohtub seal lahkunud lähedastega ja inglitega, on samuti hea. Kõik uskumused, mis lepitavad inimest surmaga ning muudavad elu kvaliteetsemaks, on suurepärased," usub Anneli Salk.
Pelgame teadmatust
Meil ei ole kombeks surmast palju rääkida. Inimestel on hirm tundmatu ees ja vahel peljatakse alateadlikult midagi ära sõnuda või õnnetust kaela kutsuda.
"Surm on meie jaoks tundmatu. See on ka tabuteema olnud, sest inimesed kardavad oma tundeid. Surm on määramatu, sest keegi ei saa täpselt öelda, mis peale surma juhtub – kõik on vaid fantaasiad ja oletused. Kui inimene ära sureb, ei tule ta enam tagasi. Surm on lõplik ja see lõplikkus määrab palju. See on inimlik, et inimesed tunnevad hirmu, segadust ja muret. Psühholoogias öeldakse, et mida küpsem on inimene, seda kergem on tal toime tulla mõttega, et elu on lõplik," nendib nõustaja.
"Kui lääne ja ida maailma võrrelda, siis ida pool, kus inimestel on uskumus, et peale maapealset elu algab uus, võetakse surma küpsemalt vastu. Surm on rohkem mõistetav ja omaksvõetav. Aga lääne ühiskonnas on tõesti selline hoiak, et me nagu elaks igavesti. Oleme igavesti noored ja terved ning surm ei mahu meie maailmapilti. Õnneks on praeguseks ajaks ilmunud mõningad surmateemalised raamatud, mida saab lugeda ja kaasa mõtiskleda."
Loe edasi ajakirjast...
