Hamba resorptsioon on hambakudede progresseeruv kadu, kus dentiini- ja tsemendikude laguneb luud lagundavate rakkude (osteoklastide) tegevuse tagajärjel. Resorptsioon võib olla ka normaalne füsioloogiline nähtus piimahammastel vahelduvas hammaskonnas, kuid jäävhammaskonnas esineb ka haiguslikku resrptsiooni, mis põhjustab palju muret nii haigele kui ka arstile.
Resorptsioon jaguneb välimiseks ja sisemiseks: välimine algab tavaliselt hambajuure sisepinnalt ja sisemine hambajuure sisepinnalt.
Jäävhammaskonnas on resorptsiooni põhjuseid mitmeid: paiksed traumad, pulbikude haaravad nakkused, paradontiit, ortodontiline ravi, hamba sisemine valgendamine,, tsüst, kasvaja, hambumushäire, arenguhäired. Seda võib esineda ainult ühel hambal või mitmel korraga.
Esineda võivad mitmed sümptomid: valu, ebamugavustunne, krooni värvumine roosakaks, sondeerimisel veritsev igemetasku. Nende nähtude puudumisel võib resorptsioon jääda kaua aega diagnoosimata ja see avastatakse juhuslikult röntgenipildilt.
Varases staadiumis avastatud resorptsiooni ravivõimaluseks on juureravi. Kui on ulatuslik hambakoe kadu, siis tihti ei õnnestu enam hammast päästa ning ainukeseks võimaluseks on selle eemaldamine.
Mida peaks tegema inimene, kes on saanud hambajuure resorptsiooni diagnoosi?
* Jälgi hambaarsti nõuandeid ja raviplaani. Varajane ravi või hamba päästa.
* Regulaarne kontroll hambaarsti juures, et jälgida hamba seisundit ja ennetada edasisi probleeme. Järelkontroll on vajalik, sest mõnel juhul võib resorptsioon jätkuda ka pärast ravi.
* Tähtis on korrektne kodune suuhügieen.
