"Kirjandus on ökosüsteem, kus peavad kõik olevused ja nähtused olemas olema - nii sääsed kui ka parmud. Kõik žanrid ja vormid täiendavad vastastikku üksteist," ütleb kirjastaja ja tõlkija Krista Kaer.
Aasta algus, mil Krista Kaeraga kokku saame, on kiirelt käima läinud. Tööd on palju ja tempo nobe igaühe jaoks.
Krista tunnistab, et loomulikult on temalgi tõlkija ja kirjastajana parajasti mitu tööd korraga käes. "Kui kunagi vabakutselisena töötasin, siis olid lapsed Kaisa ja Kaaren väikesed ning vabakutselise elustiil mitmes mõttes mugav. Praegu aga tasakaalustavad arvuti ees tekstiga istumine ja igapäevane sebimine kirjastuses ilusasti teineteist. Tõlkijad on ju omaette nokitsejad, ning siis tekib neil aeg-ajalt soov teiste omasugustega suhelda."
Kui kirjastaja Krista peab silma peal hoidma kümnetel uutel raamatutel (praegu kuulub ta lisaks igapäevatööle ka ühte rahvusvahelisse žüriisse ning uute teoste läbimine peab hetkel paratamatult käima, nagu ta ise ütleb, hoogtöö korras), siis tõlkija Kristal on täpselt samal ajal käsil äärmiselt põnev ja keskendumist nõudev töö. "Antonia Byatti raamatu "Lumm" tegevus toimub kahes ajas: lähiminevikus ja 19. sajandil," räägib Krista rõõmsalt. Tõlkija jaoks muudab asja keeruliseks ja huvitavaks see, et autor on välja mõelnud terve hulga Victoria-aegseid kirju, päevikuid ja luuletusi tolleaegses keeles ja stiilis. See pakub ka eestindajale väljakutsuvat reisi läbi ajastute ja keeletasandite.
Niisugusesse olukorda võib inimene sattuda, kui ta oma suurest armastusest - lugemisest ja kirjandusest - endale elukutse kujundab.
Lugejast tõlkijaks
Krista Kaera tõlkijanime leiab ligi 80 raamatust, paljusid lemmikautoreid tunneme just tema eestinduste järgi - kui mõelda näiteks Doris Lessingile, Oscar Wilde'ile, John Banville'ile või William Boydile, J. K. Rowlingi Harry Potteri saagast rääkimata.
Aga tõlkija esimene "trükiproov" on samuti väga hästi meeles. "Ameerika kirjanik Joyce Carol Oates, kelle perekonnanimi tähendab eesti keeles kaera. Mis on eriti meeldejääv ja naljakas. Tõlkisime koos Kersti Undiga kogumikku "Neli suve" neli juttu (mina kolm, Kersti ühe) ning pakkusime neid Loomingu Raamatukogule. Ja olime erakordselt õnnelikud, kui need vastu võeti." Kogumik ilmus 1979. aastal.
"Seejärel läks ikka veel tükk aega, enne kui hakkasin end tõlkijana tajuma ning üldse mõistma, mida see töö endast kujutab," meenutab Krista. Ta ütleb ka, et lugemine, eeskätt võõrkeelse kirjanduse elamused, viis teda tõlkimise juurde: "Mingil hetkel tuli tahtmine jagada seda, mida ise lugesid."
Kes Krista lapsepõlves lugema õpetas (sest tüdruk oli siis 4-aastane!), seda ta ise ei mäletagi: "Arvan, et hakkasin lugema päris ise. Meie peres lugesid nii ema kui ka isa, vanaema mõistagi ka." Krista ütleb, et kodus just liiga palju raamatuid polnudki, selle-eest vahetus läheduses küll: ema oli koolijuhataja, elati Põima üle 100 aasta vanuses koolimajas ning väike kooliraamatukogu asus käeulatuses. "See oli küll niisugune koht, kus võis tundide viisi istuda ja leida igasuguseid huvitavaid asju. Mul oli sinna hea juurdepääs!"
Pole vist vaja öeldagi, et lugemise ja raamatute juurde ei pidanud keegi Kristat kunagi suunama. Oluliste inimeste otsustav mõju ilmnes pisut hiljem: "Mul vedas hirmsasti, et keskkoolis oli väga hea kirjandusõpetaja, kes lugemishuvile kaasa aitas. Kuid mitte ainult - mul oli väga hea vene keele õpetaja, kes vene kirjanduse lähemale tõi, ja ka suurepärane inglise keele õpetaja. Tagantjärele võib aru saada, kui tähtis on õpilastele oma ainest vaimustuv õpetaja. Kui palju ta muuta võib." Ehk suures osas just tänu nendele õpetajatele sai Kristast inglise filoloog Tartu ülikoolis.
"On väga tähtis, milline õpetaja noortele koolis satub ja kas ta suudab lapsi lugema haarata või hirmutab nad vastupidi eemale. Mõlemat on võimalik teha. Ja vaekauss võib väga kergelt ühele või teisele poole kalduda."
Pärast ülikooli lõpetamist töötas Krista ülikooli raamatukogus ja võõrkeelte kateedris ning seejärel elas viis aastat hoopiski Matsalu looduskaitsealal, sest abikaasa Peep Ilmet oli seal tööl. Ühe aasta oli Krista Lihula koolis II klassi juhataja ning pärast seda kujuneski väikeste laste emal välja peamiselt vabakutselise elu. "Tegelikult olin seotud ka looduskaitsealaga, tõlkisin neile linnuteemalisi artikleid raamatukogu jaoks - kõike, mis puudutas ornitoloogiat, bioloogiat, looduskaitset. Ja kevaditi käisin paadiga merel linde rõngastamas," naeratab Krista.
Sel ajal hakkas ta ka ilukirjandust tõlkima. Ning justkui mälestusena noist aegadest on perekonnal seal kandis tänaseni suvekodu.
Loe edasi ajakirjast...
