Eesti Teadlaste Maja esimene ja seni ainus teadussekretär Elsa Pajumaa teab hästi, kuidas hoitakse vaim värskena ja keha toimekana. Ja räägib meelsasti sellest, kuidas teadlased ennast liigutada armastavad.
“Järgi põhimõtteid:
Ela tempokalt, siis pole aega kaevelda ega viriseda.
Tee midagi meeldivat – loe – kindlasti ka luulet.
Liigu, liigu, ajas ja ruumis! Ajas aitab liikuda kirjandus – nii lugemine kui kirjutamine; ruumis liiguta end ise, iga päev, korduvalt.
Füüsis ja vaim peavad teineteist toetama. Eriti siin.”
Nii kirjutas Elsa Pajumaa endale innustuseks pisipoja Indrekuga Tatari tänava lastehaiglas olles 3. augustil 1969. Neid mõtteid järgib ta ka nüüd, ligi 40 aastat hiljem.
Peaaegu kogu elu on Elsa Pajumaa sportinud. Rakvere Õpetajate Seminaris harrastas ta kergejõustikku, suusatas, kiiruisutas, mängis võrkpalli, matkas. Sportvõimlemist tegi ka, aga tollal olnud see naistele julm ala, eriti rõngad ja kang. Kang tekitas jalale suure verevalumi.
Spagaat on käkitegu
Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele õpetajaks õppides tegeles Elsa iluvõimlemisega, mida toona kutsuti kunstiliseks võimlemiseks. “Õppisin meistrijärku, aga mul oli juba noore tüdrukuna Rakveres vasak jalg põlvest välja väänatud, põlv ei kandnud koormust ja ma ei saanud teha kõiki elemente, eriti tireleid vasakule jalale. Seetõttu oli raske meistrijärguvõistlusele minna – pidi olema tõend, et võin sooritada selle elemendi teisele poole. Aga võistlustel oli niimoodi keeruline. Nii ma võistlemise lõpetasingi. Vaatamas käin ikka, kui võimalik.“
Pärast peda lõpetamist läks Elsa Pajumaa tööle ja enam ei jäänud aega neli korda nädalas trennis käia. “Ma võin ka praegu spagaati teha. Rüht on samuti sellest ajast pärit,” saab ta tänini uhkust tunda. “Kodus võimlen ikka aeg-ajalt õhtupoolikul, aga hommikvõimlemine mulle ei meeldi. Hiljuti oli külas üks tuttav, ütles, et selg on kange, mina siis õpetasin, et painuta, pane käed maha. Ta imestas, et ma seda nii kergelt tegin. Silda võin ka teha, kui selg on soojaks tehtud. Tuleb iga päev natuke painutada.
Joogat tegin kunagi Krimmi sanatooriumis, seda õpetas mulle üks hindu, aga niisugune ühes asendis püsimine ja vaatamine mulle ei meeldinud. Mängisin selle asemel pigem lauatennist.”
Kõrvalepõige posla-masla aega
Krimmis ei olnud Elsa Pajumaa noil ammustel aastatel sugugi mitte lõbu pärast. Ta oli nakatunud tuberkuloosi, kahe kuuga oli ta oma sõnul täiesti läbi ja saadetigi Alupkasse sanatooriumi. “Seal polnud midagi süüa, pidi leppima posla-maslaga, nagu toona päevalilleõli kutsuti, praetud tursa ja keedetud tatraga. Seal jäin kopsupõletikku. Surmamõtted olid, kirjutasin lausa jumalagajätukirju. Siis õnnestus ravile saada tollal tuntud arsti Semaško sanatooriumi. Olin kohutavalt haige.”
Eestisse tagasi tulnud, pidi Elsa Pajumaa koolist ja lastest eemale hoidma. “See oli suur traagika,” meenutab ta toonast kurbust.
Iluuisutajate president
17 aastat oli ta Eesti Iluuisutamise Föderatsiooni president. “Iluuisutamist olen ise teinud väga minimaalselt – peatreener Vaike Paduri juures õppisin ikka kõik terminid ära, mis ja kuidas. Tegime temaga niimoodi mõned tunnid. Varasem kiiruisutamine natuke aitas. Spordi ja liikumiseta pole minu meelest noore inimese elu mõeldav. Olen õppinud ka kehakultuurimetoodikat ja jälgin huviga spordiga seonduvat – nii võistlusi kui ka vaidlusi.”
Iluuisutajate presidendina aitas ta suruda, et Kadriorgu rajataks tehisliuväli. Käis külmhoones, piimakombinaadis ja mujal “kätt väristamas”, et saada vajalikku torustikku. “Nüüd on see lammutatud, sinna tahetakse ehitada elamud. Ka kunagisele liuväljale praeguse rahandusministeeriumi hoone taga hakatakse maju ehitama. Kokkuleppel tollase ekskavaatoritehase direktori Endel Innosega tegime teise tehisliuvälja sinna. Kui hakati ehitama linnahalli, siis olin mina see, kes palus jumalakeeli jäähalli rajamist. See on üks Eesti ilusamaid ja paremaid jäähalle ning sedagi ähvardab praegu lammutamine, mille vastu me oleme Teadlaste Majaga 1966. aastast tegutsevat Teadlaste Maja võib nimetada klubiks, sest selles toimub hästi palju põnevaid ettevõtmisi, mis aitavad teadusetegijatel ja mitte ainult nendel hoida vaimu värskena ja keha toimekana. Teadlaste Maja esimene ja seni ainus teadussekretär aga Elsa Pajumaa. Nõukogu liikmed vahetuvad pidevalt, pikaajalisel teadussekretäril on nende kõikidega olnud meeldiv koos töötada. Et Elsa Pajumaa kirjutab parasjagu Teadlaste Maja ajalugu, on tal kõik värskelt meeles.
Loe edasi Kodutohtrist...
