Alanud kooliaasta eel käidi silmakontrollis lastega. Kuidas on aga lood meie enda nägemisega? Pole ammu uuritud? Seda tasub teha, ükskõik kas liigume jalgsi või istume autoroolis. Selgitab Silmatera Optika optometrist Jaanika Kont.
Vaadates aeg-ajalt vanu ja uuemaid laulupeovideoid, kus kaamera üle ühendkoorilauljate nägude libiseb, hakkab silma ka tõik: mida noorem pidu, seda rohkem lähevad lauljatel uduseks mitte ainult silmad, vaid ka prilliklaasid. Laulurahvas oleme kahtlemata, aga kas nüüd üha enam ka prillirahvas?
"Sellel, et rohkem prille kantakse, on kaks peamist põhjust: inimesed on muutunud teadlikumaks sellest, et nad peavad hästi nägema, ja teiseks on nad hakanud oma nägemise pärast rohkem muretsema," tõdeb kogenud optometrist Jaanika Kont. "Kui vahel hästi ei näe, hakatakse kohe mõtlema, milles on viga. Tavaliselt süüdistatakse kehvas nägemises ainult arvutit ja silmade väsimist, kuid tegelikult võib põhjus olla selles, et inimesel polegi varem olnud tarvis hästi näha. Kui ta tavaliselt üldse millegi pärast muretseb, nagu eestlane ikka, tuleb ta nägemist kontrollima. Ja uurides selgubki, et on vaja prille.
Aga see ei tähenda alati sugugi seda, et prill peaks olema selline, mida on vaja kogu aeg kanda. Võib juhtuda, et inimene saab igapäevaelus tõesti prillita hakkama, aga on kohti ja olukordi, kus ta peab väga selgelt nägema, näiteks autoroolis, reisides või mõnda tööd tehes."
Oma osa prillitrendikusel on selleski, et prill kui aksessuaar on moes, prillipapaks kutsumise aeg on küllap otsa saanud. Jaanika Kont mainib, et on nii mõnelegi korras nägemisega inimesele teinud tema palvel n-ö aknaklaasiprillid. Kui nõnda on inimese enesetunne etem ja nägu kenasti raamitud, siis mis saab selle vastu olla!
Loe edasi ajakirjast...
