Kui krapsakas naistaksojuht Piret Sukki hakkas mõni aasta tagasi mõtlema invatakso peale, laitsid kõik meeskolleegid tema mõtte maha. Et nemad olevat juba ammu sama plaani pidanud, aga ei, see ei tasu ära. Piret aga otsustas: kui mehed pole hakkama saanud, siis tema saab!
Invatakso-mõte tegi Pireti blondi tuka alla pesa siis, kui ta käis kord Soomes oma abikaasa Kari tädi sünnipäeval. “Käiksin meelsasti tihedamini Eestis, aga Tallinnas on mul nii raske liikuda ja invataksosid teil ju pole,” rääkis tädi Arja, kes liigub ainult ratastooliga. Piretil oli omajagu häbi ja muidugi kahju, sest Kari tädi on fantastiline, ääretult soe ja südamlik inimene. “Tema sõnad läksid mulle kuidagi hinge,” meenutab Piret.
Kui tädi kuu aega hiljem Eestisse tuli ja Piret nägi, kuidas ta siin liikuma peab... Tädi sõitis elektri-ratastooliga, ta abikaasa lükkas kõrval Soomest kaasa võetud tavalist ratastooli: mine tea, mis võib elektrilise tooliga juhtuda, ega inimene saa ju tänavale jääda! Selline olukord tundus nii absurdsena, et sel hetkel sai Pireti mõte küpseks: minul tuleb invatakso ära teha.
Kuu aega kaalus ta veel oma plaani, siis andis abikaasale teada: kui ma niikuinii olen taksojuht, siis miks ma ei võiks endale hankida korraliku invataksot?
Soomes invamessil (millal meil selliseid asju korraldama hakatakse?) sai ta jutu peale ühe sealse invaasjade eestvedaja Jorma Lehmusega, kes ise on samuti ratastooli-inimene. Just see mees ütles Piretile ka kuldsed sõnad: “Invataksojuht ei pea olema eriväljaõppega, küll aga peab ta olema suure südamega. Selles töös tuleb arvestada, et sa oled palju rohkem kui autojuht, kes veab inimest ühest kohast teise...”
Liisingutaotluseks kursusetöö
Edasi uurides leidis Piret sobiva auto. Selleks sai kenasti sisustatud Merzedes-Benz Sprinter, ehitatud Soome invamessidel esitlemiseks. Bussis on olemas lift, millega ratastool sisse tõsta, samuti vajalikud kinnitused ratastooli(de) jaoks.
Vastavalt vajadusele saab bussi paigutada kombinatsiooni 1 ratastool + 8 reisijakohta kuni 4 ratastooli + 1 istekoht. Bussis on alati olemas üks ratastool, millega vajadusel haiget transportida. Piret peab plaani muretseda ka alumiiniumist kokkupandav kaldtee, mida saab kasutada madalamatel treppidel ja üle künniste liikudes.
Ent nüüd tuli hakata raha otsima. Ükski fond, ministeerium ega firma ideed toetama ei soostunud. Kõik patsutasid õlale – tubli naine, tee ära! Invataksot on väga vaja, aga raha anda me ei saa... sest see on takso!
Piret läks panka liisingut taotlema. “Kui tavalisele autole on väga lihtne liisingut saada, siis taksole on see peaaegu võimatu. Ehkki tegemist on ju i n v a taksoga. Esitasin panka nagu kursusetöö. Mahukas mapp sisaldas põhjendusi ja statistikat, kui palju on meil puuetega inimesi ja kui suur on nende vajadus liikumisvõimaluste järele. Kogusin Soome invaliitudelt e-maili teel arvamusi, kas invatakso Tallinnas oleks vajalik, samuti tegin küsitluse siinsetes hotellides. Panin materjali kokku, komisjon vaatas selle läbi ja suure vastutulekuna otsustas, et ma saan selle liisingu!”
Piret ei arva, et taksojuhi töö oleks rohkem meeste- kui naistetöö. “Kui sulle meeldib autoga sõita, kui sulle meeldib liikuv töö, kui sa oma tööd naudid, miks sa siis ei võiks seda teha,” arutleb ta. Raamatuköitjaks õppinud naine jõudis enne taksondusse jõudmist töötada pisut oma erialal, aga ka baaris ja kasiinos. “Taksojuhiks hakkamine oli selline ekspromt-valik, nagu neid vahel ikka tehakse. Aga olen oma otsusega rahul,” sõnab ta.
Loe edasi ajakirjast...
