Stina Tuubel - silmaarst, kes võõrsile ei kipu
Tekst: Tiiu Talvist
10.05.2012

Silmaarst Stina Tuubel on hoolimata oma noorest east jõudnud erialaselt kaugele - ta töötab Eesti suurimas silmakliinikus ning rahvusvaheline sertifikaat lubaks tal olla silmaarst ükskõik millises Euroopa riigis. Tema aga võõrsile ei kipu, sest ta armastab oma peret, siinset tööd, sõpru ja lapsepõlvelinna Tartut ning leiab kaugetelt reisidelt naastes, et Eestimaa ongi kõige armsam paik maailmas.

Stina töötab Ida-Tallinna keskhaigla silmakliinikus silmaarstina neljandat aastat, sellele eelnes kolm aastat residentuuri, mille ta tegi samuti siin.

Stina avab kõigepealt asjatundmatule pisut oma spetsialiteedi tagamaid. "Kui pärast ülikooli teed oma residentuuri ära ja saad eriala diplomi kätte, tekib tavaliselt - kui kusagile suurde kliinikusse tööle jääd - arstile subspetsialiteet ehk kitsam eriala oma eriala sees."

Stina kitsam eriala on lapsed ja strabism ehk lapsed ja kõõrdsilmsus, kuid lisaks sellele teeb ta Eesti kõige suuremas kliinikus töötades ka kõike muud - näiteks kaelõikusi, angiograafia uuringuid, aga ka täiskasvanute vastuvõttu ning kõõrdsilmsuse operatsioone täiskasvanutele. Lisaks põikab ta paar korda kuus Hiiumaale ja võtab vastu sealseid silmamuredega patsiente ning annab aeg-ajalt ka Kodutohtri lugejatele tarka nõu.

Pikad 12-tunnised valvepäevad kliinikus vahelduvad 8-10-tunniste tööpäevadega tavalisel päeval. Mõnel päeval teeb ta lõikusi, mõni päev võtab ainult haigeid vastu, mõni päev tuleb koolitada teisi silmaarste ja õhtuti oma vabast ajast ise õppida või kirjutada ettekandeid rahvusvahelistele konverentsidele. Sellest hoolimata räägib noor arst oma tööst kui kõige paremast maailmas. "Meie kliinikus on põnev! Siia tulevad kokku kõik patsiendid Põhja-, Ida-, Lääne- ja Kesk-Eestist ning saartelt. Siin saan kõike teha ning areneda igas võimalikus suunas, sest olen alles 31 - liiga noor, et ainult oma kitsamale erialale keskenduda ja muude asjadega üldse mitte tegeleda," leiab ta.

Osav käsitööline
Ülikooli neljandal kursusel sai Stinale selgeks, et edaspidises arstielus tahaks ta kindlasti teha midagi kirurgiaga seotut. Residentuuri astudes küpses noores naises soov saada just silmakirurgiks. "Võin öelda, et praeguseks olen suuresti saavutanud selle, mida saavutada soovisin. Osasid lõikusi ma loomulikult veel õpin, kuid mõnda operatsiooni teen juba mõni aasta iseseisvalt. Samas püüan kogu aeg end edasi arendada ja täiendada."

Tulevaseks kirurgi-eluks hakkas ta ettevalmistusi tegema juba ülikooli ajal, mil käis tudengina operatsioonidel assisteerimas, õppimise kõrvalt töötas ta ka mitu aastat intensiivravi osakonnas õena. "Kõik on tulnud tasapisi ja järjepidevalt," leiab Stina ja tunnistab, et ta on oma valikuga praegu väga rahul. "Öeldakse, et kirurg on hea käsitööline ja mulle käeline tegevus meeldib. See töö sobib mulle ning nüüd on mul soov saada ainult veel paremaks oma ala spetsialistiks."

Huvitav on, et Stina õppis koolilapsena hoopis keeli ja ajalugu, käis kunstikoolis ja unistas kunstiakadeemiasse astumisest... kuni viimases klassis tekkis tunne, et äkki ei ole ta siiski nii talendikas, et kunsti õppima minna.

Ehkki nüüd ei ole tal töö kõrvalt aega kunstiga tegeleda, leiab ta, et ka praegune töö pakub piisavalt käelist tööd ja loomingulisust. Samuti on ta sõbrad enamasti loominguinimesed, kes samuti tasakaalustavad tema jaoks täpset meditsiinimaailma ja boheemlaslikku kunstimaailma.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid