Suveromansi sügis
Tekst Riina Reiman-Männiste
13.10.2010

Eriliselt kuuma suve juulinumbris arutlesime kriisinõustaja Eda Mölderiga suveromansi teemadel. Nüüd, lehtede langemise aegu, on paras hetk uurida, kuidas mõjub romantilistele tunnetele jahenev sügis. Seekord räägime romansi pahupoolest, pimedasse novembrisse jätame soovitused, kuidas ilusaid tundeid hoida.

"Kriisinõustaja juurde ei tule keegi oma õnne suurust kuulutama. Tuliselt alanud suveromanss toob asjaosalised või ka nende lähedased kohale siis, kui roosad prillid hakkavad nina pealt langema, ise ei suudeta otsustele jõuda või romansitaja pere ei tule ootamatu pettusega toime," nimetab Eda Mölder võimalikke tagajärgi.

Lugu võiks ju kesta...
Umbes nii arvab kriisinõustaja kogemuste põhjal kõrvalhüppe-romantik, kelle probleemiks sügisel saab see, kuidas ühitada positiivne huvitav pool ja säilitada oma pere. Uskuge või mitte, aga "peategelane" ei arva sugugi, et ta perekonda petab.

Fakt on aga see, et pikka aega kõrvalsuhet pidades tuleb lugu ilmsiks nii või teisiti. "Suveromansipidaja on küsimuse ees, kellele teeb ta rohkem haiget või kes saab rohkem haiget ning kas paluda mõlemalt partnerilt olukorraga leppida," kirjeldab Eda Mölder kõige sagedamini esitatavat olukorda.

"Tavaliselt tuleb pettus kiiresti välja ning pere reaktsioon on tormiline. Pahatihti jõuavad asjale jälile lapsed, kes liiguvad palju ringi ja suhtlevad sõpradega - vanem jääb neile näiteks linna peal vahele. Loomulikult lapsed solvuvad ning lähevad endast välja. Igal juhul tekivad peres suuremat sorti kasvatusraskused. Üsna harva on neid lapsi, kes ei näe olukorras probleemi. Enamik lapsi tunneb siiski, et tegu on reetmisega. Perekond, kes toimis koos, satub keerisesse ning suveromantikul on lihtsam kodust põgeneda."

Mull ei kesta kaua
Ei maksa arvata, et kohe potsatatakse oma hambahari suveromansi vannitoariiulile ning mustad sokid tema pesukasti. Teisel poolel on ju samuti omad soovid ja need ei pruugi omavahel klappida. Eda Mölderi kinnitusel hakkavad konfliktid peagi "roosat mulli" lõhkuma. Mõni soovib tõsisemat suhet, teine loobub püsipartnerist lootusega, et silmarõõm teeb sama. Paraku jäädakse nii ka uuest suhtest ilma ning kõik ilus ja loodetu oligi vaid viiv.

"Juhtub muidugi ka seda, et oma pere jäetakse maha ning mõne aja möödudes soovitakse seda tagasi, kuid sageli pole niisugune vangerdus enam võimalik, sest reedetud ning ootele jäetud pere on omad otsused vastu võtnud," lammutab kriisinõustaja illusiooni õnnelikust taasühinemisest. "Oma pere on mõnes mõttes turvaline ja harjumuspärane. Sellest lahtirebimine on väga suur otsus, mis nõuab keerulisi muutusi, materiaalsete küsimuste lahendamist. Paljudel paaridel on ju näiteks eluasemelaenud. Eraldi olles ei suuda kumbki pool kodu majandada ning sellest tuleb loobuda. Tegemist on väga ambivalentse olukorraga, kus inimene ei teagi hästi, mida ta tahab. Loodetakse, et ehk on nõustajal varuks oma nipp. Samuti on keeruline aru saada oma tunnetest - ei teata, mis on kellegi jaoks hea, kumb valik on parem."

Vabade inimeste romanss
Eda Mölder tuletab meelde, et romanss on armumine, mil ees on roosad prillid ja kus nähakse vastust oma ootustele. Ühel hetkel hakatakse partnerit nägema reaalselt. Selguvad esimesed vastuolud ja vead. Tal on oma ajalugu, probleemid ning kohustused, ta võib hakata esitama oma soove ja nõudmisi, mis ei pruugi teisele poolele sobida.

"Mõni inimene võib roosade prillide taha pugeda kogu aastaks, kuid tegelikult hakkab erinevus päris kiiresti silma. Ideaalis võiks partner olla selline, kes sobib ja kelle isiksus ning omadused on vastuvõetavad. Üsna tihti leitakse partner, keda soovitakse kujundada enda käe järgi," avaldab kriisinõustaja ühe kõige sinisilmsema soovi. "Isiksuse baasomadused ei muutu. Käitumist saab natuke lihvida, aga samas on tõenäosus, et teist on võimalik alkoholisõltuvusest vabastada, üpris nullilähedane."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid