Spordi ja liikumise tähtsust ei alahinda tänapäeval küll vist enam keegi. Sellepärast ongi tark tegu lapsed juba maast madalast liikumisega sinasõbraks teha.
Päris pisikestega on lihtne: kui vanem on veel kodune ja põnnil juba jalad all, siis tehakse koos pikki jalutuskäike, möllatakse mänguväljakul, õpitakse selgeks rattasõit – erinevaid tegevusi jätkub. Järeltulija kasvades jääb koostoimetamise aega üldjuhul vähemaks ning siis on hea, kui laps leiab endale mõne sportliku harrastuse, millega regulaarselt tegeleda.
Milline trenn valida, sõltub paljudest asjaoludest: vanemate eelistusest, sõprade huvialadest, sellest, millist treeningut pakutakse kodukohale kõige lähemal, lapse enda valikust. Kõige aluseks ongi tegelikult lapse enda huvi mõne spordiala vastu. Mõne poisi või tüdruku puhul juhtub, et ta satub kohe sellise ala peale, mis väga meeldib ning millega ta tõeliselt tegeleda soovib. Teise puhul võivad sobiva treeningu otsingud võtta rohkem aega: üks valib iga poole aasta tagant uue ala, teine aga tahab paralleelselt käia mitmes trennis.
Tegelikult ei olegi alguses kõige olulisem ala valik, palju tähtsam on see, et liikumine toimuks mängu kaudu ning ei muutuks kurnavaks kohustuseks. Kuna iga lapsevanem tunneb enda järeltulijat kõige paremini, siis oleks enne valiku tegemist hea mõtiskleda, milline laps on. Kas ta on aktiivne suhtleja ehk meeskonnamängija või pigem omaette tegutseja? Milliseid alasid jälgib laps suurema huviga? Mis alasid ta tahaks proovida?
Varane spetsialiseerumine
Sageli pöördutakse trenni valides levinumate alade poole nagu jalgpall, korvpall, kergejõustik või ujumine. Aga ei tasuks unustada, et on olemas väga palju muid liikumisharrastusi, mis samamoodi võimaldavad lastel arendada koordinatsiooni, lihaseid ja vastupidavust ning pakuvad ühtlasi emotsionaalset rahulolu, näiteks erinevad tantsutrennid, akrobaatika, orienteerumine, koguni laste jooga või Tai poks. Valikuid on seinast seina. Muidugi mängib rolli ka see, kus pere elab: suuremates linnades on tingimused paremad, väiksemates kohtades sageli nii mitmekesiseid võimalusi ei ole.
Spordipsühholoogia konsultant Snezana Stoljarova rõhutab, et spordi juurde jõudmiseks on tegelikult mitu teekonda. Eesti spordisüsteemis on levinum nn varase spetsialiseerumise teekond. See tähendab, et spordiga alustatakse varakult, valitakse kohe üks spordiala ning hakatakse üsna pea käima ka võistlustel.
Loe edasi ajakirjast...
