Kui uksed pauguvad, asjad lendavad ja tuju kerib sekundite vältel edasi-tagasi, siis on kätte jõudnud puberteet. Kuid kas alati on olukord ikka nõnda hirmutav? Kuidas peaksid käituma teismelise vanemad? Mismoodi saab puberteetik ise oma sisemisi tormituuli talitseda?
““Laste omamine ei tee teist veel vanemat, nii nagu klaveri omamine ei tee teist pianisti.” (Michael Levine)
Kui saabub puberteet, siis mina kirjutaksin kõikjale suurte rasvaste tähtedega PALJU ÕNNE, TE SAATE OLLA LOOMINGULINE!” naerab psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp, kes ise tänasel päeval elab kaasa oma kolmanda lapse puberteedieale. “Tõesti, see on väga põnev periood, mis annab lapsevanemale erakordselt hea võimaluse saada kontakti iseendaga. Lastelt on palju õppida.”
Ebakindlus tekitab ootamatut käitumist
Kõikideks puhkudeks, mil näib, et teismelise ründed on suunatud oma vanemate vastu, soovitab Rita Rätsepp säilitada rahu ning mitte minna isiklikuks. Teismelise käitumine ei ole rünnak teie isiku vastu. Mässu tõstmine on täiskasvanuks saamise oluline osa – nad hakkavad mõtlema oma peaga ja vanemad tähendavad nende jaoks sidet lapsepõlvega, millest on soov eralduda. Mõnikord on mässumeel ka selleks, et eakaaslastele muljet avaldada. Vaesed teismelised on ebakindlad oma keha, käitumise ja mõtete suhtes – kõik on pidevas muutumises.
“Kogu see mäss tähendab vaid seda, et nad hakkavad saama täiskasvanuks ja tohutu bravuursuse taga on tegelikult suur hirm. Jube raske! Kõige suuremaid tagasilööke annab mõistagi välimus. Kuna mässumeelsusest nii palju räägitakse, siis mõnikord on ka lihtsalt kihvt kaaslastele ennast ootamatust küljest näidata, kuigi tegutseja ise nii ei teeks, kuid selles eas on kõige tähtsam kuuluda mingisse gruppi. See annab lapsele turvatunde. Tohutu hirm paneb ta sõprade külge klammerduma ja sageli tuleb neile muljet avaldada,” selgitab psühholoogiline nõustaja hirmust tingitud käitumismudeleid.
Vanem peab olema hooliv, aga mitte lämmatav
“Laps protestib siis, kui vanem teda lämmatab või kaitseb liiga palju. Lapsevanemad on harjunud olema kontrollijad, ent nüüd peab hakkama sellest loobuma. Enam ei ole täit ülevaadet sellest, kellega laps suhtleb, mida ta päeval teeb ja mida sööb või joob.
Loe edasi ajakirjast...
