Sõna "testosteroon" kõlab uhkelt! See annab jõu, mehisuse, seksuaalsuse ja viljakuse. Mida rohkem testosterooni, seda õnnelikum on mees. Nii enamasti arvatakse. Kas see kõik ka paika peab, räägib MediTA kliiniku meestearst Kristo Ausmees.
Nii mõnegi mehe mõte liigub seda rada: kui testosterooni jagub küllaga, istud nagu bemmi roolis ja suudad vabalt kõige ees eluliikluskeerisest läbi sõita, kuid need teised – äpud ehk testosteroonivaegurid – sahistavad sapakaga sabas.
"Testosteroonil on tõesti väga oluline roll mehel sünnist kuni surmani. See mõjutab looteeas sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemist, munandite laskumist, peenise väljakujunemist ja suurust ning teiste reproduktiivorganite arengut," selgitab dr Kristo Ausmees. "Puberteedieas on meessuguhormooniga seotud häälemurre, lihaskonna ja keha üldine kasv ning areng, samuti karvakasv ja sekundaarsed sugutunnused. Mehe edaspidises elus määrab testosteroon väga paljus eesnäärme talitlust, üldist toonust ja vitaalsust. Samuti oleneb sellest hormoonist ka immuunsüsteemi normaalne toimimine."
Peale selle on meessuguhormoonil südant ja veresooni kaitsev mõju: kui meessuguhormooni jätkub küllaldaselt, on nende tõbede oht väiksem.
"Testosteroonil on oma osa selleski, et mehe luud oleksid tugevad – mitte küll otsene mõju, vaid naissuguhormoon östrogeeni kaudu. Arvestades seda, et östrogeeni toodetakse testosteroonist, on meessuguhormoonil ka siin väga tähtis roll."
Päritud või omandatud
Miks ühel mehel on testosterooni rohkem, teisel vähem? Kas see on päritud?
Dr Kristo Ausmees: Päris kindlasti on siin oma osa geneetilistel faktoritel, kuid ära ei tohi unustada ka elustiili ja keskkonda, mis meest igapäevaselt mõjutavad. Peale selle oleneb testosteroonitase mehe organismi talitlusest. Uuringud on näidanud, et umbes neljandikul või isegi kolmandikul üle 50-aastastest meestest on testosteroonitase füsioloogilisest alumisest normist madalam. Sellel on küll orgaaniline põhjus – munanditalitluse langus – , kuid arvan, et pigem on see põhjustatud elustiilist.
Nii nagu organismi üldse, mõjutavad meessuguhormooni hulka suitsetamine, alkohol, ülekaal, vähene liikumine, istuv eluviis ja stress. Samuti varasemad munandipõletikud (ka näiteks mumpsi põdemine lapsena), keskmisest väiksem munandimaht, lapsepõlves munandi laskumise häired. Kindlasti on oma mõju kroonilistel suguteede põletikel.
Loe edasi ajakirjast...
