Pärast korralikku kõhutäit leiva luusse laskmine on üks mõnusamaid asju siin ilmas. Sellest, kas ikka tasub leiba luusse lasta ja mida päeval kiusavate tukastustega peale hakata, räägib Sakala Hambaravi unearst Heisl Vaher.
Eelmises Kodutohtris oli lähemalt juttu tukastustõvest ehk narkolepsiast. Selle põdejal tuleb tukk kasvõi mitukümmend korda päevas peale nii, et ta ise kuidagi unesööstu vastu ei saa. Kui õnneks narkolepsia ei piina ega ole muud päevast liigunisust põhjustavat haigust või häiret, tekib küsimus: miks üsna suur osa meist tunneb end ikka teinekord päeval unisena?
"Kõige sagedasem põhjus on vähese uneaja sündroom," ütleb unearst Heisl Vaher. "Inimene ise hoolib oma unest vähem, magab öösel vähem, kui peaks."
Ekraanivalgus lükkab une edasi
Mure aga on selles, kuidas kõigi oma päevategemistega õigeks uneajaks ühele poole saada. Ainuüksi nutiseadmele-arvutile-telerile kulub mitu tundi. Ööpäev ei ole ju kummist!
"Inimesed jagunevad hommiku- ja õhtutüüpideks. Niinimetatud öökulle on rohkem nooremas eas, vananedes liigume enam hommikutüübi poole ehk oleme hommikul varem ärkvel. Umbes viiel protsendil inimestest on see vastupidi," räägib unearst. "Seega on noorte ja tööealiste seas rohkem õhtutüüpe. Ja kui öökull on õhtul kõvasti kinni nutiseadmes, siis selle valguse stimulatsioon lükkab und vallandava melatoniini tootmist kahe tunni võrra edasi." Siis pole lootagi, et uni niipea tuleb, ja järgmine päev on uimasevõitu.
Dr Vaher toob esile uuringutulemused: 35–40 protsenti tööealistest inimestest magab öösel ühtejärge vähem kui seitse-kaheksa tundi, mida peetakse vajalikuks, 15 protsenti aga isegi alla kuue tunni. "Kui vaatame koolilapsi, siis umbes 60 protsenti teismelistest tunnistavad, et nad on hommikul kooli minnes unised ja väsinud."
Õhtuks nagu tühi viinamarjakest
Mõnikord juhtub ikka, et oleme päeval unisevõitu. Kuidas jälile saada, et tegelikult painab meid mõni unehäire?
"Kõigepealt peab olema inimese enda subjektiivne mure: ta on päeval unine, väsinud ning kas suudab päeval uinuda või mitte. Missugune unehäire see on, jääb meie, unearstide välja sortida," ütleb dr Vaher. "Kõige lihtsam viide unehäirele on see, et inimene ei tunne ennast päeval hästi. Ta ei suuda toime tulla, olulised tööasjad jäävad tegemata, või kui siis pingutabki töö ära teha, on ta pärast kodus nagu tühi viinamarjakest ega jõua enam midagi ette võtta.
Ja muidugi, mida me tänapäeval palju näeme, on sotsiaalne unevõlg. See tähendab, et töönädala sees magame vähem kui seitse tundi ja siis nädalavahetusel magame järele."
Mis siis sellest, kui on võimalik uni ükskord täis magada! "Me saame küll järele magada, aga see lööb meie une-ärkvelolekurütmi ikkagi sassi. Unearstina soovitan kindlasti seda, et uni oleks iga päev enam-vähem ühe algusaja ja enam-vähem ühe lõpuajaga, ka nädalavahetustel."
Eks me tea omast käest, et kui unevõlga tasudes põõname laupäeval-pühapäeval poole lõunani, siis on esmaspäev ainuüksi taas varase ärkamise pärast sinine.
Loe edasi ajakirjast...
