Mõnikord on ka terved jalad õhtuks puruväsinud ja löövad tuld. Miks see nii on ja kuidas lihtsalt leevendust leida, sellest räägib Põhja-Eesti regionaalhaigla jalaraviõde Tiina Mitt.
Kes küll on täpselt välja arvutanud, mitu tonni peavad meie jalad kõiki päeva jooksul astutud samme silmas pidades kokku kandma. Kibeda käija jalad saavad kindlasti kõvasti vatti, eriti veel siis, kui meie enda kehakaal on tonnile lähemale liikunud.
"Jalad väsivad ikka, kui peame palju käima. Sel juhul on see loomulikult normaalne," ütleb kogenud jalaraviõde Tiina Mitt. "Mida rohkem meie jalalihased treenitud on, seda pikemat maad saame käia nii, et suurt väsimust ei tunnegi."
Nendel, kes liiguvad vähe – sõidavad peamiselt autoga, töötavad päev läbi istudes või käivad vaid mõne sammu kodus toast tuppa –, võib juba kilomeetrine poetrett olla liiast. Pärast seda löövad jalad lausa tuld.
Näiteks kepikõnniharrastajad teavad omast käest, et algul tundub pisikegi vahemaa väsitav. Mida aeg edasi, seda pikema teekonna ette võtta saab, ja pärast on jalgades mõnus tänutunne.
Põnts-põnts asfaldil
Jalaraviõde nendib, et üks jalgade liigväsitajaid on kõva pinnas.
"Kui linnas või ka mujal kõnnime palju asfaldil, tekib see probleem, et keharaskus mõjub jalalabadele liiga tugevasti ja need saavad kogu aeg põrutada. Kui kõva pinna peal käid, läheb iga löögiga vibratsioon mööda jalga ja puusa selga kuni kuklani välja umbes 120-kilomeetrise tunnikiirusega. See on ikka kaunis tugev vibratsioon ja väsitab jalgu. Arvestada tuleb sedagi, et labajalgadele langeb peale keharaskuse ka koormus, mida käe otsas kanname." Mõnikord on veel raske poekott mõlemas käes.
Nii saavad jalad päeva jooksul asfaldilt tuhandeid tugevaid matsusid. Mida siis teha? Murul käia pole ju viisakas! "Sellist vibratsiooni ja väsimust aitab natuke vähendada see, kui panna jalatsi sisse pehmendav sisetald. Jalgade põrutamisest aga ei päästa täielikult seegi."
Loe edasi ajakirjast...
