Vastsündinu näeb su naeratust
Vahendanud Kadi Lehtmets
10.04.2012

Beebi nägemine areneb väga kiiresti kogu esimese eluaasta vältel. Selline nägemine, nagu meil, täiskasvanud inimestel, kujuneb lapsel välja alles koolimineku ajaks. Aga inimnäost huvitub juba ka vastsündinud beebi, kuigi näeb alguses ainult väga lähedale ja sedagi uduselt.

Beebil algab juba kohe pärast sündi kõva treening: nägemisteravus pole kaasa sündinud, vaid tita peab hakkama seda õppima ja välja arendama.

Hea nägemistäpsuse huvides tuleb kõigepealt õppida pilku kindlal objektil hoidma. Silmad ei püsi iseenesest täpselt fokusseerituna, vaid nägemissüsteem teeb kogu aeg tibatillukesi asendit korrigeerivaid liigutusi, et objekt püsiks silma võrkkesta kõige teravama nägemise kohal. Neid silmade asendit korrigeerivaid liigutusi tuleb teha, sest beebi pea on pidevalt mingil määral liikumises.

Miks naerunägu veetleb?
Juba vastsündinu on huvitatud "naerunäost", iseäranis oma vanemate puhul, sest just vanemate pilgu ja ilmete kaudu saab ta oma tegemistele vahetu positiivse tagasiside. Väike beebi teeb esialgu juhuslikult väga mitmesuguseid liigutusi ja häälitsusi. Ta aga õpib väga kiiresti vanemate kiindunud ilmete ning loomulikult ka häälte ja puudutuste järgi, mille kohta talle parimat tagasisidet antakse. Nii hakkab beebi vähehaaval tegema selliseid asju, mis kiitust pälvivad.

Just sellel vahetul positiivsel tagasisidel põhinebki beebi ja ka suurema lapse (võib-olla koguni täiskasvanud inimese!) õppimisvõime. Pilgust ja seda kinnitavast naeratusest arenebki lapse ning tema vanemate tähtis varane vastastikune mõju, millel põhineb kogu hilisem õppimine.

Kõik tajud koostöös
Imiku kõik tajud teevad koostööd ja aitavad üksteisel areneda. Et nägemine areneks, peab beebi olema tähelepanelik ja uudishimulik ümbruse suhtes. Huvi aga toidab peenmotoorika areng: kui tita saab kätega mänguasjast kinni võtta ja suudab selle suuni viia, saab ta mänguasja kaudu mitmeaistingulisi kogemusi. Vahepeal võtab beebi lelu suust ära, keerab seda käte vahel ning vaatleb seda igast küljest ja eri kauguselt.

Nendes harjutustes areneb peale nägemistäpsuse, silmade fokusseerimisvõime ja pilgu liikumissuutlikkuse ka silmade koostöö ning seeläbi ruumiline nägemine.

Beebidel on enamasti sündides pisut n-ö pluss-silmad, mis tähendab seda, et silm ei keskendu esialgu iseenesest ei kaugel ega lähedal olevatele esemetele, nagu teeb seda normaalne silm ning ilma lisapingutuseta on kujutised veidi udused. Silmas on aga siiski täpsustusmehhanism ehk akommodatsioon (silma kohanemisvõime eri kaugusel asuvate esemete selgeks nägemiseks, mis toimub silmaläätse kumeruse muutmise teel). See mehhanism suudab tavaliselt täpsustuse teha, kui kaugelenägevus pole liiga suur ja laps suudab näha teravalt nii lähedal kui kaugel asuvaid objekte. Kasvades pluss väheneb ja läheneb nullile ehk normaalsele silmamuna ehitusele..

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid