"Teie veresuhkur on piiri peal," nendib arst, õde või apteeker pärast mõõtmist. Mis on piirini jõudnud, see kipub sealt ka üle minema. Mõnikord sõltub piiririkkumine meist endast, mõnikord mitte. Asjasse aitab selgust tuua Eesti Diabeedikeskuse juhataja endokrinoloog Marju Past.
Olen endokrinoloogi juurde minekut aina edasi lükanud, sest keskmise veresuhkru proov ehk kahe-kolme kuu näitaja on nagu tõedetektor, mis magusaga patustamise armutult päevavalgele kisub. Mõtlen aina: lähen siis, kui iseloom on jälle tagasi ja mu elu on vähem magus. Ent minna tuleb, sest mu saatusekaaslaste, diabeetikutest Kodutohtri lugejate igapäevaelu tõigad-seigad ootavad endokrinoloogi kommentaari.
Dr Marju Past on lahkesti nõus nõu andma, nagu alati. Loodan, et kohe tööjuttu rääkima hakatades läheb tohtril tõedetektor meelest ära, aga ei - kümmekonna minuti pärast on tõde minu kohta päevavalgel: keskmine veresuhkur on 5,9%. Kuidas on see võimalik? Silme eest kerib läbi nagu filmilint söödud šokolaadikommide paberitega.
"Väga tubli!" kiidab tohter. Kiitus kosutab igaüht, kuid mina pole seda ära teeninud. Kiidan mõttes oma kõhunääret ja muid tähtsaid organismi tegelasi, kes on magusapatu lunastamisega vaeva näinud.
Alustuseks aabitsatarkust
Glükoos on küte, insuliin uksehoidja
Enne kui võtame jutuks piiri peal ja piiririkkujast veresuhkru ning hea abilise insuliini, palun dr Pastil meelde tuletada mõned aabitsatõed.
"On täiesti loomulik, et veres on suhkrut. Kui seda ei oleks, siis inimene ei elaks," ütleb ta. "Söödud süsivesikud imenduvad verre ja ringlevad seal glükoosina. See ongi veresuhkur, raku küte, mis peab verega jõudma igasse rakku. Et sinna sisse pääseda, on tarvis uksehoidjat. Selleks on insuliin - tema teeb ukse lahti ja laseb veresuhkru raku sisse. Kui insuliini ei ole või see töötab pahasti või ei ole hea kvaliteediga, siis veres on küll palju raku kütet, kuid see ei jõua pärale. See tähendab: ei ole uksehoidjat, kes ukse avaks. Sel juhul rakud nälgivad, sest veresuhkru tähtis roll on neid üles ehitada ja elus hoida."
Kui suhkur jääb verre
Normaalselt on nii, et veresuhkur põleb raku kütusena ära ja jääkained tulevad välja. Marju Past võrdleb seda ahju kütmisega: paned puud ahju ja järele jääb tuhk. Suhkruhaiguse puhul aga on veres suhkrut liiga palju, sest see ei pääse rakkusid kütma ehk ära põlema. Verre jäänud suhkur peab sealt kuidagi välja tulema. "Üks viis on see, et ta tuleb neerude kaudu. Kui suhkru kontsentratsioon ületab seal teatud piiri, hakkab see neerude kaudu erituma. Kui glükoos uriiniga välja tuleb, võtab ta endaga kaasa vett - sellest ka rohke urineerimine. Ja kuna vedelikukaotus on tavapärasest suurem, tekib joogijanu. Kuna uriinis on rohkelt suhkrut ja haigusega on organismi vastupanu vähenenud, siis sellest tulevad ka põletikud neeruteedes või nahasügeluses ja ekseemid. Samal ajal on inimene väsinud, mis näitab, et rakkudes ei ole piisavalt kütust.
Kui endal insuliini ei ole
Üldiselt on nii, et 1. tüüpi suhkruhaiguse puhul ei tooda kõhunääre üldse insuliini, mille tõttu peab seda süstima.
Dr Past nendib, et on siiski ka selline võimalus: "Kui 1. tüüpi diabeet suhteliselt varakult avastatakse ja insuliinravi alustatakse, siis insuliini tootvatel rakkudel on veel elujõudu ja need võivad mingiks ajaks tööle hakata. Tekib aeg, mida nimetatakse mesinädalate perioodiks. Haiged süstivad insuliini, mingil ajal läheb seda vähem vaja või üldse mitte. Mis aga ei tähenda, et inimene on suhkruhaigusest terveks saanud, vaid see on lihtsalt lühike, umbes mõnekuune leevenemisperiood. Oma arstikogemusest mäletan ka ühte 1. tüübi diabeetikut, kel ei olnud vaja isegi aasta aega insuliini süstida, kuid siis pidi jälle seda tegema.
Kõik mesinädalad saavad kord otsa, ka need."
Loe edasi ajakirjast...
