Neli aastat tagasi muutis ajakirjanik Helen Eelrand oma elu tervenisti: ta asus koos perega elama Lõuna-Hispaaniasse. Endiselt eesti keeles raamatuid kirjutav Helen räägib, mis teda Andaluusia elus kõige enam köidab.
Kui väike Helen omal ajal Pärnus koolis käis või veidi hiljem Tallinnas ajakirjanikutööd tegi, ei osanud ta kindlasti veel aimata, et ühel päeval kogu oma perega mõni tuhat kilomeetrit edela pool elama hakkab. Ja ometi on ta nüüdseks juba neli aastat Andaluusia linnakeses El Puerto de Santa Marias pesitsenud. Keset kõige lumisemat talve võib ta näiteks oma siinsetele sõpradele teada anda, et neil võtab päike hästi ja maasikad on just valmis saanud. “Eks ma natuke provotseerin ka,” tunnistab ta häbelikult. Sest tegelikult on Eesti inimesed, sõbrad-tuttavad, just see ainus asi, millest oma lemmikpaigas elades puudust võib tunda.
“Aga ma kompenseerin seda sellega, et nad käivad mul sageli külas,” ütleb Helen. Nii leiabki ta end tihti Costa de la Luzil (ee valguserannik) tuttavatele ekskursioone korraldamas. “Muidu ma igatsust ei tunne. Ma nagu sobin sinna paremini.”
Saatuslik pööre
Helen hakkas hispaania keelt õppima 2006. aastal Picasso keskuses, kui tütar Agnetha Katrina ehk kodukeeli Natu oli kahekuune. Oli see saatus või tähtede seis, aga Helenile sattusid keeleõpetajad, kellega tekkis sügavam sõprus. “Nende meelelaad tundus mulle nii õige ja kohane, et seltsisime ka väljaspool tunde.”
Tegelik elumuutus läks hooga idanema viis aastat tagasi. 2008. aastal mindi koos viimase õpetaja Adriani ja suurema keelehuviliste seltskonnaga reisile Hispaania lõunarannikule. “Paari nädala jooksul sai mulle selgeks, et nüüd pole enam mingit võimalustki, et ma siin ei elaks,” meenutab Helen. “Ütlesin ka oma mehele ja vanemale tütrele Biankale, kes kaasas olid, et teie tehke, mis soovite, aga mina tulen siia tagasi. Ja lubasin endale, et iga samm, mida ma kodus astun, hakkab teenima eesmärki Hispaaniasse naasta.”
Helenil on kolm last. Poeg Jens, kes oli just 18-aastaseks saanud, ei soovinud minna – tal olid Eestis õpingud pooleli ja sõbratar. Abikaasa Toomas ja tütred aga olid Heleni plaaniga kiiresti päri. “Tom on selline heas mõttes seikleja loomusega,” ütleb Helen oma abikaasa kohta, kellega ta praeguseks juba 24 aastat koos on olnud. “Ta on kindlasti mu kõige parem sõber, me oleme lahutamatu tandem. Temale meeldivad väljakutsed. Oleme mõlemad säärased – kui elu liiga turvaliselt kulgeb, siis on alati uut draamat tarvis!”
Pealegi, märgid olid õhus. Helen oli pikka aega kolmel ametipostil rüganud, see kurnas omajagu. Aga nüüd võimaldas populaarne raamat, mille kaasautor ta oli, materiaalses mõttes mõnevõrra vabamalt hingata. Toomas aga sai samal sügisel töölt koondamisteate. Nii et põhimõtteliselt polnud kolimisplaanile vastuväiteid. Koguni Bianka, tollal 13-aastane, tegi oma kooliaasta juba märtsikuuks ette ära.
Teekond auto ja kolimiskoormaga Hispaania poole võis alata.
Loe edasi ajakirjast...
