Harjumused võivad muutuda haiguseks
Kodutohter
19.06.2022
Shutterstock

Tihti loodetakse hea väljanägemise ja oma keha kontrollimise kaudu jõuda suure edukuse ja õnneni.

Söömishäire tekib salamisi. Tihti loodetakse hea väljanägemise ja oma keha kontrollimise kaudu jõuda suure edukuse ja õnneni. Kuid oodatud rõõmu asemel võib inimesel kujuneda häire, millest ülesaamine nõuab suurt pühendumist ja tööd.

Sageli kasutatakse söömishäiretest rääkides sõna "toitumishäire". Toitumine viitab pigem toidu manustamisega seotud probleemidele. Laste puhul saab rääkida toitumishäiretest, mis osutavad vanema ja lapse vahelistele suhetele ja avalduvad ka toitumiskäitumises, nagu valikuline söömine, toidust keeldumine, raskused toidu allaneelamisel. Seal ei ole peamine kõhnuseihalus. Söömine viitab sellele, et inimene on iseseisev ja tal on välja kujunenud eneseregulatsioon, minapilt. Söömishäirete keskmeks on see, et inimene väärtustab iseennast väga palju välimuse kaudu ja tal on hirm keha muutumise ja kaalutõusu ees.

Ühest küljest on söömishäirete avaldumine liikunud järjest varasemasse ikka.

Anoreksia (häire, mille korral välditakse söömist ja taotletakse võimalikult väikest kehakaalu) avaldub tihti juba eelpuberteedieas, 8-9-aastastel lastel. Ilmingud buliimiast (häire, mille korral õgimishood vahelduvad toidu väljutamisega oksendamise, lahtistite vms abil) tekivad sageli puberteedi varasel perioodil, 13-14-aastastel, aga häire kujuneb välja enamasti hilispuberteedis.

Samal ajal võib tekkida ka liigsöömishäire. Puberteedieas toimuvad kehas normaalsed hormonaalsed muutused, mis toovad kaasa rasvaprotsendi suurenemise ja kehakaalu tõusu. See on vajalik organite normaalseks arenguks. Tüdrukute jaoks võib olla hirmutav, kui lähedased ja sõbrad sellele ülearu tähelepanu pööravad ja halvustavaid märkusi teevad.
Järjest rohkem on paraku ka vanemas eas naisi, kel esineb söömishäireid. Võib-olla on neil mingis eluetapis ette tulnud dieedipidamist või tundlikkust kehakaalu suhtes, aga neil ei ole seni välja kujunenud söömishäiret. Millegipärast avaldub see esimest korda keskeas, 40.-50. eluaastates naistel elumuutuse perioodil.

Keskeas toimuvad samuti normaalsed hormonaalsed muutused: ainevahetus aeglustub, keha rasvaprotsent hakkab suurenema. Kui naine ei suuda aktsepteerida, et 40ndates ei ole keha enam selline, nagu ta oli 20ndates, ja sellele lisandub veel väline surve olla sale (tihti teevad näiteks ka elukaaslased märkusi), siis on probleem kerge tekkima. Haavatavama enesehinnanguga naised on selle surve suhtes tundlikumad. Väärtustatakse ennast rohkem selles valdkonnas, mida suudetakse kontrollida. Ja keha suudetakse kontrollida.

Kõik toitumismishäired on ohtlikud, elukvaliteeti halvendavad seisundid, mis vajavad ravi. Hea ravitulemuse saavutamiseks on kõige olulisem varane sekkumine. Söömishäire diagnoosimine ja ravi algab tavapäraselt perearsti juurest. Nõuandeid tervislikuks toitumiseks oskavad anda pereõed. Eriarstidest tegelevad söömishäire kui psühhiaatrilise haiguse diagnoosimise ja raviga psühhiaatrid. Sageli on oluline ka kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi kaasamine.

Sarnased artiklid