See on ühteaegu veidi hirmutav, ootusärev ja põnev. Me ei tea, mis juhtuma hakkab, aga oleksime nagu kõigeks valmis.
Adrenaliin on hormoon, mida eritavad neerupealised. Kui on mingisugune olukord, mis on inimese jaoks hirmutav, siis nõristub adrenaliin verre ja see tekitab reaktsiooni: võitle või põgene. Adrenaliini eritub ka põnevates ja häid emotsioone tekitavates olukordades. Selle hormooni mõjul kopsud laienevad, veri suunatakse ajju, südamesse ja lihastesse, et keha oleks valmis kohe reageerima. See tekitab inimesele korraks kõikvõimsustunde. Keha muutub kiiremaks, tugevamaks, tunned ennast hästi jõulisena, teadvus teravneb, paned rohkem tähele ja pilt on selgem. Kõrvalefektina võib vahel esineda peapööritust või higistamist. Selline reaktsioon on inimesel sees juba ürgajast. Ürgajal kui pidi kiskja eest ära jooksma, siis oligi kohe vaja, et oleksid valmis hüppama ja minema.
Igaühel on oma hirmud, foobiad ja situatsioonid, mis ärevaks teevad. Ükskõik mis hirm inimesel on, alati tekib sellega seoses verre adrenaliin. Kui adrenaliinitase tõuseb, siis aitab see kehal ennast kokku võtta, vajaduse korral ohuga võidelda või plehku panna. Kuid et hirmutav olukord tekitab ühtlasi ootusärevust ja põnevust, siis pannakse ennast sellistesse situatsioonidesse tihti tahtlikult.
See kõikvõimas tunne annaks nagu tiivad ning inimesed on hakanud seda ära kasutama. Selle tunde nimel tehakse erinevaid asju. Mida täpselt ette võetakse, oleneb inimesest: kes hüppab langevarjuga, kes vaatab õudusfilmi, kes läheb pimedasse metsa matkama. Neid asju tehakse, sest see on inimese jaoks põnev. Arvutimäng või film ei ole ju reaalselt ohtlik, aga reaktsiooni ikkagi tekitab. Keha reageerib samamoodi, nagu sul oleks ninasarvik selja taga.
Sellisest tundest on päris kerge sõltuvusse jääda. Ei saa öelda, kas see on hea või halb. Adrenaliinitulv on üks kehatalitluse osa. See on olnud meile vajalik, sest ta on evolutsiooniliselt inimesele sisse kodeeritud. Mida sellega peale hakkame, on meie otsustada.
