Normaalses tervislikus toitumises peaks rasva osakaal, mille hulka kuuluvad ka piimatoodetega tarbitavad rasvad, olema 25-30 protsenti päevasest energiast. Kuid toidurasvad ei tohiks anda vähem kui 20% toiduenergiast, sest sellisel juhul võib muutuda probleemseks vajaliku koguse asendamatute rasvhapete ning rasvlahustuvate vitamiinide saamine. Rasvade vähesuse korral võib pidurduda kogu organismi areng ja langeda vastupanu haigustele.
Populaarse Atkinsi dieediga, kus välditakse süsivesikuid, tõuseb toiduga saadav rasvaprotsent kuni 70 protsendini. Uuringud on näidanud, et kuigi see lühiajaliselt langetab vereõhku ja kaalu, siis pikemaajaliselt muutuvad soolestikumikroobid liiga ühekülgseks, mis võib põhjustada erinevaid terviseprobleeme.
Oluline on jälgida, et toidus oleks piisavalt häid rasvu.
Toidurasvad sisaldavad küllastunud rasvhappeid, monoküllastumata- ja polüküllastumata rasvhappeid. Küllastunud rasvhapped on ülekaalus loomset päritolu rasvades, näiteks seapekis ja võis. Loomset päritolu rasvad on toatemperatuuril tavaliselt tahked. Mono- ja polüküllastumata rasvhapped on aga ülekaalus enamikus taimset päritolu rasvades, näiteks rapsiõlis. Kaht polüküllastumata rasvhapet, oomega-6-rasvhape ja oomega-3-rasvhape, mis on asendamatud rasvhapped, ei ole inimorganism võimeline iseseisvalt tootma, mistõttu peab neid saama toiduga. Päevase rasvakoguse hindamiseks peab jälgima nii nähtava rasva kui ka peidetud rasva kogust. Viimaste kogust on raske hinnata, kuna neid ei ole silmaga näha. Seetõttu on oluline lugeda pakendilt toidu koostist ning jälgida toote rasvasisaldust. Peitrasva võib leiduda palju näiteks juustudes, vorstitoodetes, saiakestes.
Menüü tuleks koostada nii, et seal oleks kvaliteetset toiduõli (välja arvatud kookos- ja palmiõli), pähkleid ning kala.
Populaarse Atkinsi dieediga, kus välditakse süsivesikuid, tõuseb rasvaprotsent kuni 70 protsendini. Uuringud on näidanud, et kuigi see lühiajaliselt langetab vereõhku, siis pikemaajaliselt muutuvad soolestikumikroobid liiga ühekülgseks.
