Inimeste hügieeniharjumused on ajaloo jooksul erinevates kultuurides ja ühiskonnaklassides palju muutusi läbi teinud. Enamasti alamklass üritanud jäljendada kõrgema klassi kombeid. Pesemisharjumused on vaheldunud igapäevasest kümblusest kuni Prantsuse kuninga Louis IV aegse täieliku pesematusega. Päikesekuninga ajal õukonnas ei pestud, vaid vahetati kaks korda päevas riideid ja parukaid ning pritsiti end lõhnaveega. Kuna parukates elasid igasugused satikad, siis oli moes pikkade varrastega peenelt pead sügada.
Pesemiskombeid on alati põhjendatud tervislikkusega. Teaduse poole pealt on asi selge: terve inimese nahk ja mikrofloora toimivad normaalselt ka ilma tiheda pesuta.
Hoopis liiga sage pesemine, eriti leeliseliste pesuvahenditega, ärritab ja kuivatab nahka.
Enne kanalisatsiooni ja soojavee torusid igas vannitoas, käidigi kord nädalas saunas. Õhtuti pesti ennast kergelt pesukausi ja soojaveekannu abil. Nii võiks toimida ka tänapäeval, kui just töö või harrastused pole sellised, mis paneks tugevalt higistama.
Tervise pärast pole vaja iga päev ennast pesta. Küll aga tehakse seda enesetunde pärast, sest puhas tunne tõstab meeleolu. Kuid liiale ei maksa minna, sest siis rikutakse naha mikrofloorat ja pestakse maha kehaomased bakterid, mis nahka kaitsevad.
