Kiusamine on vaimne või füüsiline vägivald, mis jätab jälje kogu ülejäänud eluks. Kasvõi ühe sõbra või täiskasvanu toetus vähendab tehtud kahju ja aitab kiusatavat.
Kiusamine ei ole kahe võrdse lapse tüli või omavaheline õiendamine ega ka kogemata toimunud tõukamine. Koolikiusamine on jätkuv ja tahtlik teisele paha tegemine. See on vaimne või füüsiline vägivald, mille objektiks on üks või mitu kindlat last. Küsimus on võimus: kiusaja tahab oma tegutsemisega näidata võimu ja kindlustada oma kohta rühmas.
Abiks kiusamise vastu on oskus kehtestada piire ja ennast kaitsta. Kiusamise sihtmärgiks on tavaliselt selline laps, kes ei oska enda eest seista. Laps võib saada kiusamise objektiks erinevatel põhjustel: riided, kõnepruuk, välimus, vanemad või harrastused. Tegelikult pole põhjustel mingit vahet, meis kõigis on midagi, millest kiusaja võib kinni hakata. Kiusamine on alati rühmailming ja sellega kaasaminemine hoiab kiusamist üleval.
Vanemad peaksid andma lapsele kogemuse, et ta on hea ja armastatud just sellisena, nagu ta on. Kiusatud laps usub tavaliselt, et ta on ise süüdi selles, et teda kiusatakse. Ta ei räägi sellest, sest ei taha oma vanemaid muretsema panna. Kodu uksed tuleb hoida lahti lapse sõpradele ja tutvuda ka nende vanematega. Lapsele tuleb kinnitada, et mida tahes ka ei juhtuks koolis, kooliteel või trennis, võib ta alati tulla vanematega rääkima. Seda saab tõestada näiteks sellega, et isegi kui laps on milleski süüdi, siis pole abi riidlemisest, vaid tuleks püüda leida koos lahendus.
Kiusamine ei tähenda, et ees on karm tulevik. Vajalik on sõprade ja täiskasvanute sekkumine. Teiste inimeste osalemine toob kogemuse, et ka kõige raskematest olukordadest on võimalik üle saada.
