Soomes läbi viidud uuring heidab sellise arusaamise ajaloo prügikasti, sest see võib lõppeda tööstressi ja läbipõlemisega.
Tööstress tekib siis kui tööalased väljakutsed on suuremad kui meie toimetulekuvõimalused. Teatud piirini võib tööalane pinge olla motiveeriv, kuid olukord läheb ohtlikumaks, kui pinge on pikaajaline ja tugev. Pikaajalise tööstressi tagajärjel keha väsib ning tekivad vaimsed ja füüsilised tervisehäired. Need hakkavad endast märku andma väsimusena, millest pole võimalik ööunega välja puhata, või unehäiretena, kui töömõtted ei lase uinuda või ajavad öösel üles. See on tõsine aju ülekoormamine, mille all kannatavad kognitiivsed oskused, nagu mälu ja uute asjade õppimine. Oma karjääri ei saa üles ehitada, nagu oleks tegemist sprindiga, kus lühiajaliselt peab palju pingutama. Karjääri peaks võtma nagu maratoni, mille jooksul tuleb oma ressursse ühtlaselt jaotada, et tagada ühtlane tempo ja jõudlus.
Nii väike ja argine asi nagu puhkepausi pidamine on oluline aju tervise seisukohalt. Pausi peab pidama kindlalt siis, kui tabad ennast klaasistunud pilgul vahtimas ekraani või paberit, ning mõte on kadunud. Sel hetkel on töötegemine mõttetu, sest sel pole tulemust. Et töö oleks tõhus, peab õppima pidama tööpause, enne kui aju ennast ülekoormuse tõttu välja lülitab ja triivib tühikäigule.
Kõige parem taastaja on kümne minuti pikkune tukkumine, kuid seda saab lubada endale vaid kodukontoris. Sobib ka mediteerimine, kus pea tühjendatakse igasugutest mõtetest.
Füüsilise töö tegijatel võib olla vaheldus pausi ajal istuda ja oma telefonis uudiseid lugeda, kuid vaimse töö tegijatel mitte. Kontoris sobivad hästi hingamisharjutused koos sirutustega ja veel parem on teha tiir värskes õhus kasvõi ümber maja.
