Mõned laste häirivana tunduvad harjumused käivad paratamatult teatud arenguetappidega kaasas ning neist kasvatakse enamasti aja jooksul välja. Kust kulgeb piir, millal on tegemist loomuliku arenguga ja millal on tüütu harjumus muutunud probleemiks?
Peaaegu kõigil lapsevanematel on tulnud silmitsi seista perioodiga, kui tuleb olla eriti valvas selle osas, mida laps suhu topib. Maailma on vaja avastada - katsuda, maitsta, nuusutada - ning igemed sügelevad ka. Kui aga sõnadki juba selged ning põnnil on jätkuvalt komme igasuguseid asju suhu pista, kuis siis talitada? Kuidas võõrutada last sõrme lutsimisest või saada lahti küünte närimisest? Kas juuste keerutamine näpu vahel või kõrvade mudimine on süütu tegevus või tuleks sellest vabaneda?
Üldjuhul saab kõigist häirivatest ilmingutest jagu, kui neile teadlikult tähelepanu pöörata, ent ära ei tohiks unustada seda, mis põhjused häiriva harjumuse on tekitanud või millised olukorrad lasevad sel visalt kaduda. Siinkohal kipub kehtima reegel: väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Kui väikse lapse tegevusi vanemad varem või hiljem märkavad, siis suuremad lapsed võivad mõningaid veidraid ja isegi ohtlikke tegevusi osavalt varjata. Ühe vahest kõige enam muret tekitava harjumusena leiab näiteks lapsemure.ee foorumist lõikumise.
Mis tahes harjumusest jagusaamisel tuleb alustada mõistmisest, miks laps seda teeb. Tavaliselt aitavad need tegevused lapsel toime tulla tema jaoks keerukate või häirivate situatsioonidega. Nii võib tüütu tegevus taas platsis olla, kui olukord seda soosib. Põhjustajateks on enamasti stress ja turvatunde otsimine, aga ka igavus ja väsimus, pettumus ja õnnetu olemine jmt. Küünte närimine, pöidla imemine või riidetüki nätsutamine aitab lapsel lihtsalt leida leevendust või rahustust. Paljudest niisugustest harjumustest kasvab põngerjas õnneks ise välja ning selle asemel et temaga pahandama hakata, tuleks esimese sammuna neid tegevusi pigem ignoreerida. Noomimine ja halvustamine tekitab lapses lisapingeid ning võib seega hoopis raskendada harjumusest vabanemist. Kui laps on lisaks veel vastuvaidlemiseas, siis võib keelamine harjumust protestimärgina koguni süvendada.
Ebasobilik harjumus tekib peamiselt siis, kui laps vajab teda ümbritsevatelt täiskasvanutelt või ka keskkonnalt midagi muud kui see, mida ta saab. Kui suudetakse mõista, mis on lapse tegelik vajadus, ja see rahuldatakse, siis ei pruugi halba harjumust tekkidagi.
