Lennukid kukuvad taevast alla, terrorirünnakutest räägitakse ja kirjutatakse iga päev, poliitikas ei tea enam, keda või mida uskuda - see kõik on meie argipäev. Kas on parem uudiste lugemine ja kuulamine üldse lõpetada?
Vahel tundub, et maailm on hulluks läinud ja midagi head pole enam oodata.
Tegelikult on muidugi ka häid uudiseid, kuid halvad uudised räägivad ootamatutest sündmustest, maavärin, terrorirünnak või mõni muu katastroof. Selge see, et need köidavad rohkem tähelepanu ja panevad ka muretsema. Mõnel inimesel sellised uudised tulevad ja lähevad jälgi jätmata, aga mõnel jäävad need tükiks ajaks pähe keerlema ja tekitavad masendust.
Vahetevahel on kasulik hoida distantsi ja eemalduda häirivast meediamürast. Kuid uudiste vaatamine või mitte vaatamine ei tee kellestki paremat inimest. Tähtis on leida tasakaal enda rahulolu ja teiste aitamissoovi vahel.
Kui halbade uudiste vältimine muutub juba sundkäitumiseks, peaks hakkama vähehaaval oma tunnetega tegelema. Muidu muutub enda mugavustsoon väga ahtaks ja inimest hakkavad ärritama üha tühisemad asjad.
Muidugi võib ennast kaitsta ja vahetada kanalit õhtuste uudiste ajal. Kuid kui teha seda jätkuvalt, siis keelatakse endale kurvad, muret tekitavad või masendavad tunded, mis on tegelikult osa inimlikust tundeskaalast. Nende elust välja jätmine pikas perspektiivis ei õnnestu. Parem on õppida nendega toime tulema. Halbu uudiseid võib tarbida sobivate annustena, näiteks paljud ei loe ega kuula neid puhkuse ajal.
Positiivne maailmavaade ja hoiak ei pea tähendama jätkuvat päikesepaistet ega kramplikku rõõmsameelsust kõigest hoolimata, sinna mahuvad ka negatiivsed tunded ja sündmused. Asjad tuleb panna õigetesse proportsioonidesse: kui kusagil juhtub midagi koledat, siis on miljon paika, kus on kõik rahulik.
