Proteese ei maksa karta

Kodutohter
10.11.2022
Shutterstock

Nii mõnigi mäletab lapsena, kuidas vanaema või vanaisa proteesid olid öökapil veeklaasis.

Proteeside saamise aega tahaks praegu aga väga kaugele tulevikku lükata, kuid üpris rahustav on teada, milliseid kunsthambaid tänapäeval kasutatakse ja kuidas need suhu saadakse.

Paljud patsiendid ehmuvad, kui hambaarsti ütleb sõna “protees". Ka tänapäevaste kõige uudsemate meetodite puhul ei saa me selle sõna eest kusagile peitu pugeda, küll aga võime olla uhked tehnoloogiliste saavutuste üle, mis teevad paljude elu ilusamaks ja seda sõna kõige otsesemas tähenduses.
Suuõõnes kasutatakse puuduvate hammaste asendamiseks proteese, mis laias laastus jaotatakse kahte suurde rühma – suust eemaldatavad ja suust mitte-eemaldatavad kunsthambad. Proteesid toetuvad suuõõne pehmetele ja kõvadele kudedele. Suust eemaldatavad proteesid võivad olla kas osalised proteesid, kus asendatakse üksikuid puuduolevaid hambaid, või totaalproteesid. Viimaseid kasutatakse juhul, kui patsiendil on üla- ja/või alalõuas kõik hambad puudu. Suust äravõetavad proteesid toetuvad kas igemetele või hammastele. Otse igemetele toetuvad tavalised plaatproteesid, mis on valmistatud akrüülist ehk lihtsamalt öeldes plastmassist.
Suust äravõetavate proteeside hulka kuuluvad ka büügelproteesid, mis on eelnimetatud plaatproteesidest vastupidavamad, kuna nendel on metallkarkass, mis teeb proteesi ühtlasi tugevamaks. Hambad ise aga tehakse suust eemaldatavatele proteesidele polümeeride baasil tehtavast materjalidest ehk plastmassist.
Suust mitte-eemaldatavate proteeside ehk kroonide ja sildade puhul on tegemist kunsthammastega, mis kinnitatakse kas oma hammastele või spetsiaalsetele titaanist kruvidele ehk implantaatidele. Kroone on mitut tüüpi. Enamlevinud on metallokeraamilised- ja täiskeraamilised kroonid. Mitut omavahel ühendatud krooni nimetatakse sillaks. Viimased tehakse enamasti metallokeraamilised, mis tähendab, et kunsthambad on valmistatud metallkarkassile ning on kaetud keraamilise materjaliga. See on võimalikult lähedane patsiendi naturaalsele hambatoonile. Sellisel juhul on tabatud kaks kärbest ühe hoobiga – vastupidavus ja tänapäeval üha enam oluline esteetilisus.
Suust mitte-eemaldatavaid proteese kasutatakse nii mälumisfunktsiooni taastamiseks kui ka esteetilistel näidustustel, kui puudub üks või mitu hammast. Samas on siia gruppi kuuluvad proteetilised tööd patsiendile mugavamad, kuna on kindlalt suhu fikseeritud spetsiaalse tsemendi abil. Täiskeraamilised kroonid leiavad enim kasutust esihammaste taastamisel esteetilistel kaalutlustel. Proteese ei maksa karta ja koostöös hambaarstiga leiab igaüks endale kindlasti sobiva variandi.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid