Et sellele küsimusele vastust saada, on teadlased välja pakkunud järgmise hüpoteesi: kauges minevikus, kiviajal, mil inimese toiduvalik ei koosnenud töödeldud produktidest nagu tänapäeval ning tuli närida toorest liha, puuoksi, taimejuuri jne, said hambad juba üsna varakult kahjustada ning selle tulemusena tekkis suuõõnde vaba ruum uute hammaste lõikumiseks. Neid sai juba kaotatud hammaste asemel efektiivselt kasutada. Kuid kaasaegse inimese toitumusharjumused ning sellest tulenevalt ka lõualuude anatoomia on koopainimese ajast muutunud. Tänapäeval ei taha tarkusehambad enam paljudel inimestel igemele ära mahtuda, tekitades nii rohkem probleeme kui kasu.
Täiskasvanutel on kuni 32 hammast. Tarkusehambad lõikuvad suhu kõige hiljem hambakaare viimasteks hammasteks ehk kolmandateks purihammasteks. Suhulõikumise aeg on enamasti 16–25 aasta vanuselt. Tõenäosus, et tarkusehambad pärast 25. eluaastat ise suhu lõikuvad, on väike, kuid siiski olemas. Enamikul inimestest on 4 tarkusehammast: 2 ülalõuas ja 2 alalõuas. Samas võivad tarkusehambad kas üldse puududa või olla osaliselt puudu. Mõnel inimesel võib neid olla ka rohkem kui neli, kuid eda esineb suhteliselt harva.
Kuna tarkusehammastest on rohkem probleeme kui kasu, siis need tõmmatakse enamsti välja. Kuid mitte sellepärast, et hambaarstid ei viitsiks neid parandada, vaid seetõttu, et praegusel ajal on seisukoht, et katkised ja põletikulised tarkusehambad, mida ei saa korralikult ravida, on tervele organismile palju ohtlikumad kui nende väljatõmbamise protseduur.