Kevadel näib elutempo nii vaimses kui ka füüsilises mõttes ebaharilikult kiireks kosuvat. Vähe veel tööl käiva lapsevanema tavastressist, nüüd on pere võsukestel kätte jõudnud ka eksamite aeg. Mida ja kuidas sel tormilisel etapil arvestada ning kuidas oma last toetada, sellest räägime psühholoogilise nõustaja Rita Rätsepaga.
Olgu tegemist põhikooli- või gümnaasiumilõpetajaga või ka lihtsalt ühest klassist teise pürgijaga, kevadine kooliaasta lõpp sunnib siiski kokkuvõtteid tegema ja ennast proovile panema. Teisiti ei saa hinnet ja teisiti pole võimalik ühelt õppeastmelt teisele jõuda. Rita Rätsepp selgitab, et suuremad muutused on seotud siiski suuremate üleminekutega: "Põhikooli lõpetades tuleb ära otsustada, kas laps läheb edasi gümnaasiumi või ametikooli või piirdubki ta haridus kohustusliku põhikooliga. Ent kui inimene on gümnaasiumis, siis on see sisuliselt juba ettevalmistus ülikooliks. Need on tunnetuslikult erinevad etapid nii lapsele kui ka lapsevanemale."
"Kuid muidugi on eksamiperiood enesemõõtmise ja suurte otsuste aeg igal juhul," nõustub ka Rita Rätsepp. "Vanemate poolt tulev toetus on oluline alati. Ja tähtis on ka, et vanemad oma pabistamisega lisastressi ei tekitaks."
Ootused ärgu ahistagu
Hoolitsevatel lapsevanematel on kombeks oma võsukeste kogemustele kaasa elada, ja eksamid on just selline aeg, mis pahatihti ka vanemad tagajalgadele ajab. Rita Rätsepp teab, et lapsevanem võtab kergesti eksamitegija rolli üle: "See juhtub sageli juba esimestes klassides, mis siis veel keskastmest ja gümnaasiumist rääkida. Hullemal juhul näib emale-isale, et kui tema laps soovitud kooli ei pääse, siis on ta ebaõnnestunud lapsevanem! Sellest rollist ei lasta sageli lahti ka vanemates klassides." Nõustaja arvab, et sel puhul on tegemist kas oma unistuste realiseerimise või teatud ühiskondliku survega: "Paljud vanemad tunnevad hirmu selle ees, kuhu kooli laps esimesse klassi sisse saab, pärast põhikooli pabistavad, kas ja millisesse gümnaasiumi pääseb, ning elavad üle, kui noor millegipärast gümnaasiumi järel kohe ülikooli ei suundu. Meil oleks justkui levinud ettekujutus, et kui inimene kohe ülikooli ei lähe, siis on ta luuser!"
Sellise stressi soovitab Rätsepp kõigepealt vanematel ise lahti lasta ja vaadata, milline on gümnaasiumilõpetaja tänapäeva maailmas: "Valdavalt ei tea noor inimene tegelikult, kuhu ta edasi minna tahab. Õpitud abitust on praegu rohkem kui varem, noored on kodus kauem, majanduslikud tingimused on sellised, et liiga vara ei ole võimalik omaette eluaset soetada ja kergem on elada vanemate juures. Mujal maailmas on normaalne, et pärast gümnaasiumi võetakse nn vaheaasta. Noor inimene kas reisib või töötab, teenib oma raha, õpib oma käe peal raha ja iseendaga toime tulema ning jõuab järeldusele, mida ta edaspidi teha tahab." Mõnel kestab see aeg aasta, teistel kauemgi, sest valikuvõimaluste hulk on suur.
Loe edasi ajakirjast...
