"Kas hõbe on tervisele kasulik? Inimesed panevad joogikannu vee sisse hõbemündi. Vanarahvas väidab, et kui tita hakkab sööma hõbelusikaga, mis ta ristimisel sai, siis ei tule talle nohu ligi. Kas sellisel uskumusel, et imetillukesel kogusel hõbedal on tervendav toime, on ka mingit teaduslikku alust? Või on see hoopis ohtlik?"
Hõbedat on meditsiinilistel eesmärkidel kasutatud aastasadu. Nii ravisid juba vanad kreeklased haavu hõbedapreparaatidega ning säilitasid hõbeanumates toitu ja vett. Tõenäoliselt oli hõbe ka tähtsaim mikroobidevastane aine enne antibiootikumide laiemat kasutuselevõttu 1940. aastatel.
Teaduslikult põhjendatud
Väärismetallina ei toimi hõbedale vesi ega happed. Siiski vabanevad kokkupuutel vee või kehavedelikega pidevalt ja aeglaselt hõbeioonid, mis toimivad antibakteriaalselt ning pakuvad sellega vanarahvajuttudele teaduslikku seletust.
Hõbeioonid mõjuvad paljudele mikroorganismidele, ennetades nakkusi ning soodustades haavade, eriti põletushaavade paranemist. Kuna metallilisest hõbedast vabaneb ioone väga aeglaselt, võeti meditsiinis juba keskajal kasutusele hõbeda sool hõbenitraat, millega raviti nii põletikke kui ka soolatüükaid.
Mikroobide vastu
Hõbeioonide mikroobivastane toime tuleneb mitmest biokeemilisest mehhanismist. Nii näiteks mõjutavad hõbeioonid bakteriaalseid ensüüme ning pidurdavad bakterite kasvu ja jagunemist.
Loe edasi ajakirjast...
