Väikelapse jonnihoogudega hakkama saamine võib tunduda tuuleveskitega võitlemisena. Mõned põnnid on nagu jonnipunnid, kes ühest äärmusest teise kõikudes lapsevanemad meeleheitele viivad. Kuidas saaks jonnipurika ümbert jonni ära sulatada ja oma väikese ingli jälle kätte saada?
Jonn on ootamatu ja järsk vihapuhang, mis on 1-4-aastaste väikelaste arengus täiesti loomulik nähtus. Mõni laps jonnib iga päev, teine haruharva. Jonnihoog tekib tavaliselt siis, kui laps tunneb, et ta ei saa küllaldaselt iseseisvalt asjade üle otsustada või on tal raskusi mingi uue oskuse omandamisel. Ta lihtsalt ei oska oma viha mingil muul moel väljendada kui valjuhäälse karjumise, nõudmise ja nutmisega. Aja jooksul õpivad mudilased oma emotsioonidega muul moel toime tulema - selle saavutamiseks saab lapsevanem järeltulijat palju aidata.
Väldi tähelepanuvajaduse tekkimist
Ennetamine on parim strateegia. Jälgi, mis jonnihoo põhjustab ning püüa vältida juba eos olukorda, kus laps kaotab oma tunnete üle kontrolli.
Üks kõige tavalisem jonnimise põhjus on tähelepanuvajadus. Kui laps ei saa positiivset tähelepanu, on ta nõus ka negatiivsega - see võib põngerjale tunduda igal juhul parem alternatiiv kui see, et ema-isa ta (vähemalt lapse meelest) unarusse jätab.
Teine valutu võimalus jonni ennetamiseks on lapse tähelepanu eemale juhtimine probleemselt objektilt/situatsioonilt. Paku keelatud tegevusele või asjale alternatiiv - väikelaste lühike tähelepanuvõime pakub selleks rohkelt võimalusi.
Jälgi, et uued oskused, mida laps püüab omandada, oleks talle jõukohased. Pluusinööpide kinninööpimine ei pruugi kolmeaastase töntsakatele näppudele olla veel jõukohane - parem on kasutada üle pea tõmmatavat pluusi. Alusta lihtsamate oskuste õpetamistest ja vaata, et laps neid ka oskab, enne kui liigud edasi keerulisemaid oskusi nõudvate tegeluste juurde.
Paku valikuid
Laps astub iseseisvumise teel iga päev väikeseid samme. Lapsevanem saab põngerjale pakkuda iseotsustamise rõõmu, andes talle sageli väikeseid valikuid. Neid ei pea olema palju, kahest täiesti piisab. Palju valikuid pakkuda ei ole mõistlik, sest otsustamisprotsess võib kujuneda liiga pikaks või ei suuda laps valikut teha. Kas soovid kanda sinist või punast kleiti? Kas mängid kõigepealt autodega või vaatad raamatust pilte? Kui põngerjas on oma valiku teinud, võiks teda selle eest kiita ("See sinine kleit on väga kena").
Hoidu küsimustest, mis on lapse terviseks ja arenguks olulised või millele saab vastata lihtsa ei või jaaga. (Küsimusele "Kas läheme hambaid pesema?", saad tõenäoliselt vastuseks "Ei".)
Loe edasi ajakirjast...
