Psühholoogidel on kindel arvamus: see, kes väidab, et armukadedus on talle võõras tunne, valetab nii endale kui teistele. Armukadedus on tugev emotsioon, mis ründab ja ka vallutab nii noori kui vanu.
Armukadedus mõjutab paarisuhet, pere loomist ja laste lahkumist kodunt. See emotsioon on teeviit, ilma milleta nii mõnigi inimene eksleks eluradadel, kõrge moraaliga kodanikud aga mõistaksid seiklusteotsija hukka.
Iidne või moodne?
Armukadedust peetakse iidsetest aegadest pärit negatiivseks tundeks, millel pole kohta nn moodsas maailmas, kus esikohale seatakse naudingud ja õnnelik elu. Näiliselt vabas ühiskonnas peetakse vaata et ausjaks pidada salaarmukest ning on välja kujunenud valearvamus: küps inimene ei tea, mis tähendab olla armukade, ega olegi.
Ometi peab igaüks kas või ainult endale tunnistama, et armukadedus piinab, kui keegi ähvardab üle lüüa armastatu või lihtsalt võita endale kuuluvaks peetava inimese tähelepanu. Selline reaktsioon on täiesti eluterve, sest keegi ei taha elada koos truudusetu partneriga. Armukadedus tähendab eelkõige võitlust seksuaalse armastuse eest, selle nimel, et partner kulutaks oma seksuaalenergia ainult sulle. Kaotajaks jäämist võimendab see, et tegemist on võistlusega – kes või kumb meist jääb peale, see on parem, võimekam, ilusam. Juba süütuna tunduv flirt on ohu märk, kui see ähvardab paarisuhte privaatsust.
Elukaaslane, kes pöörab tähelepanu veetlevale mehele/naisele, naeratab talle võrgutavalt või vahetab temaga salajasi tähendusrikkaid pilke, annab kehakeelega oma partnerile sõnumi – tahan olla seksuaalselt vaba.
Teatud piirini on armukadedus normaalne ja loomulik, rohkem esineb seda tunnet tutvumisperioodil, mil kummalgi partneril võib minevikust kaasa tulla või n-ö selja taga passida teisigi huviobjekte. Kuid enamasti inimene, kes on end armastatuga sidunud ja lubanud olla truu, ei tahagi flirtida.
Loe edasi ajakirjast...
