Enamiku inimeste jaoks on teatud hirm kõrgete ja ohtlikuna tunduvate kohtade ees loomulik. Kuid on inimesi, kes võivad saada kõrgel olles paanikahoo ega suuda iseseisvalt ohutumasse kohta minna.
Paljud foobiad on kujunenud evolutsiooni jooksul, sest küllap sai juba kiviajal küttidele selgeks, et ussi pole mõtet torkida, mingeid loomi peab kartma ja üle lageda välja ei maksa minna, vaid targem on põõsaste vahel hoida. Kõrguse teeb inimese jaoks hirmsaks hirm alla kukkuda, kuigi teoreetiliselt tead, et käsipuu on käeulatuses ja barjäär või klaas on ees. Kõrgusekartus võib tekkida ka aastatega, sest lapsed tavaliselt kõrgust ei karda, vaid ronivad julgelt puude otsas või katustel.
Kõrgusekartus ei pruugi elu väga segada, sest selle all kannatavad inimesed tavaliselt väldivad olukordi, kus nad peaksid minema vaatetorni või vaaterattale. Kui aga foobia hakkab elu segama, sest ei julge lennata või üle silla minna, saab abi otsida psühholoogil, sest on olemas tõendatult efektiivsed psühhoteraapia sekkumised ja kognitiivkäitumisteraapia meetodid, mida foobiate puhul kasutatakse, tekitatades järk-järgult kokkupuudet kardetud olukorraga.
