Aastad aina tiksuvad. Ka mees tahaks igavesti noor olla, kuid keskiga hiilib salamisi ukse taga ja ühel hetkel koputab. Varem on kuulda vaid tema vaikseid samme. Selgitab ja nõu annab Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees.
Kui noore või vana mehe kohta võib öelda, et nüüd on ta jõudnud keskikka? Sellele küsimusele ühte ja ainsat vastust polegi. "Keskea alguspiiri on väga raske tõmmata, sest see on üsna abstraktne mõiste," ütleb meestearst Kristo Ausmees.
Igaühel ise ajal
Dr Ausmees leiab, et mehe keskiga tervise mõttes võiks hakata lugema ajast, kui tekivad esimesed ilmingud tõsisematest terviseprobleemidest – mõnel juba 35-aastaselt, mõnel alles 50-aastaselt. "Ilmselt seal kusagil vahepeal keskea alguspiir ongi. Kõik on väga individuaalne ja pole nii nagu pensionieaga, mis saabub täpselt siis, kui aastad täis on tiksunud. Sama lugu on vanadusega: kui mõnele 70-aastasele mehele öelda, et ta on vana, siis ta solvub, mõni aga tahab vana olla juba 50-aastaselt."
Tohter lisab, et keskea alguspiir võiks olla ka see, kui lapsed on juba suuremaks kasvanud ja lõpetavad näiteks põhikooli. "Aga ka see on hästi erinev: mõni mees on isaks saanud 20-aastaselt ja laps võib kodunt lahkuda juba siis, kui isa on alles 35. Kui lapsed on nii suured, et kodunt lähevad, algab vanematel nagu uus eluring, mõnel alles 60-aastaselt. Seega: kuni lapsed on väiksemad ja kodus ning nende eest peab iga päev hoolt kandma, on ka vanemad aktiivsemad – nii kaua ongi nad noored."
Kas tõesti kriis?
Sageli räägitakse mehe keskeakriisist. Kas see on ikka kriis?
"Kriis on siis, kui inimene mõtleb enda jaoks asjad hullemaks, kui need tegelikult on, ja kui ta ei saa oma igapäevaste asjadega hakkama," leiab Kristo Ausmees. "Eks neid väiksemaid kriise tervisega ja elus üldse tuleb ette igas vanuses, iga kuu või nädal, kui peame mõtlema: pagan küll, mis see nüüd on ja mis edasi saab?!
Iga väikest meeleolumuutust või tervisehäda ei peaks kindlasti iseloomustama sõnaga "kriis". Kui me seda teeme ja sisendame endale, et oleme väga haiged ja et iga väiksemgi muutus organismis toob kohe kaasa mingi tõsisema probleemi, siis need kriisid just süvenevadki.
Tegelikult peaks mõtlema nõnda, et homme tuleb loodetavasti ilusam päev ja päike paistab – küll see väike terviserike annab järele."
Loe edasi ajakirjast...
