Taas on käes värvikas ning mahlane kirsi- ja ploomiaeg. Need viljad pakuvad esimestele aiaandidele lisaks maitsvat ja tõhusat terviseabi. Ainult kirsi- ja ploomikivide sees olevate tuumadega ei maksa maiustada.
Nii kirss kui ka ploom kuuluvad kolmekihiliste luuviljaliste hulka: neil on õhuke väliskest, paks ja mahlane vahekest ning kivine sisekest, mille sees on tuum (seeme). Viljalihasse kuhjub magus alkohol sorbitool, mida kasutatakse ka näiteks nätsude ja maiustuste valmistamisel. Antioksüdantidest on luuviljades rohkesti fenoole.
Kas mürgipomm sees?
Luuviljaliste seemneid kaitseb selline aine nagu amügdaliin, mis laguneb seedekulglas, kusjuures vabaneb ka väga mürgine vesiniktsüaniidhape, mida kutsutakse sinihappeks. Kui organismi satub amügdaliini suures koguses, põhjustab see mürgitust. Luuviljade amügdaliinisisaldus on isesugune, eriti palju on seda aprikoosiseemnetes (5%), ploomiseemnetes aga kuni 1,8% ja kirsituumades 0,8%. Väga vähe leidub seda ainet ka õuna- ja pirniseemnetes, toomingamarjades, loorberilehtedes ning linaseemnetes.
Amügdaliin säilib luuviljaliste kivides aastaid ning ei hävi kuivatamisel, keetmisel, küpsetamisel ega hautamisel. Kui mõrumandlis on amügdaliini küllaltki palju, siis magus mandel sisaldab seda ohutult vähe.
Amügdaliin on tuntud veel kui kasvajavastane B17-vitamiin, millel arvatakse olevat vähiravis suur tulevik.
Vähe on ohutu, keetmine aitab
Paari-kolme ploomi- või kirsikivi söömine organismile midagi halba ei tee, mürgituse võivad saada eelkõige lapsed. Ka kompoti või keedise valmistamisel ei teki ohtlikku vesiniktsüaniidikogust, kuna sinihape lendub – sellepärast ei pea enne keetmist ploomi- või kirsikive tingimata eemaldama. Iseasi on see, et kivideta maiust on mõnusam süüa.
Küll aga võib mürgituse saada siis, kui värsketele kividega kirssidele või ploomidele valada peale kuuma siirupit ja neid keetmata süüa. Siis imbub sinihape kompoti sisse ning võib põhjustada iiveldust, oksendamist ja muid mürgitusnähte.
Loe edasi ajakirjast...
