Köielkõnd tõe ja vale piiril
Anneli Salk, psühholoogiline nõustaja
05.06.2015

 

Valetamise ja tõe rääkimise teema on sama vana kui inimkond. Objektiivset tõde ei ole olemas. Igal inimesel on omamoodi arusaamine elust – tõest ja valest. Mingis osas inimeste arusaamised tõest ja aususest kattuvad, mingis osas aga ollakse eri meelt.

 

Palju sõltub taustsüsteemist, eetikast ja konkreetsest olukorrast.

Näiteks kõik teavad, et mehel on armuke ning ainuke, kes sellest midagi ei tea, on ta oma naine. Kas tuttavad peaksid naisele ütlema tõde, või mitte ennast teiste inimeste suhetesse vahele segama?

Neid situatsioone tuleb elus ikka ette, kus saab vale ja tõe piirimail valikuid teha – mida ütelda, kuidas sõnastada ning mida hoopiski enda teada jätta. Paljudes valdkondades on topeltmoraal ning see teeb valetamise ja tõe rääkimise piiri väga häguseks. Kõik teavad mingit saladust, aga vaikivad, ning rumalaks jääb inimene, kes julgeb selle välja ütelda.

 

Miks inimesed valetavad?

Psühholoogias arvatakse, et mida ebakindlam ja nõrgema identiteeditunnetusega on isiksus, seda suurem on kalduvus valetada. Mida küpsem on inimene isiksusena, seda vähem ta valetab.

Loomulikult on siin suur roll perekonnal, kus laps kasvab. Juba väikesed lapsed tunnetavad alateadlikult ära, kui õhus on valetamist ja varjamist – kui vanemad räägivad ühte juttu, aga tegelik elu on hoopis teine.

Samuti tekitab väikesele lapsele segadust olukord, kui perekonnas on valest saanud elu loomulik osa. Sellest lihtsalt ei räägita võõraste juuresolekul. Lapsel jääb piir tõe ja vale vahel väga segaseks ning suureks kasvades peab ta ka valesid üha enam loomulikuks.

Vanemad võivad tahta lapsele head teha sellega, et varjavad tõde. Näiteks vanaema on raskelt haige, kuid lapsele üteldakse, et ta on lihtsalt väsinud ja puhkab. Vanemad tahavad last säästa ning seetõttu ei räägi vanaema haigusest tõtt. Laps aga võib saada sõnumi, et teda ei usaldata ning tõe mitterääkimine on normaalne.

Muidugi sõltub palju lapse vanusest, mida ja kuidas talle rääkida. Lapsi ei saa alahinnata, nende avatud meeled tajuvad ära, kui neile valetatakse. Täiskasvanuks saades võib selliste laste jaoks olla normaalne, et asjadest ei räägita või räägitakse nii, nagu parasjagu mugavam on. Rääkimisest saab udutamine.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid