Kui end halvasti tundva haiglase lasteaialapse võib igaks juhuks alati koju kosuma jätta, siis koolilapse puhul kerkib paratamatult küsimus, kas õppetööst eemalolek on ikka tingimata vajalik. Kas haigus möödub ise või peab minema arsti juurde? Kas tegemist on ealiste iseärasuste või mõne tõsisema tõvega?
Kuigi koolilapsed põevad viirushaiguseid hoopis harvem kui lasteaiaealised lapsed, ei pääse meie kliimas neist täielikult keegi. Talve jooksul võib muidu terve laps põdeda üht-kaht ülemiste hingamisteede viirushaigust, mis üldjuhul taandub ise 7-10 päeva jooksul. Haigus algab tüüpiliselt kurguvaluga, lisanduvad nohu ja köha, tõusta võib palavik.
Palavik
Palavikuga kooli minna ei tohi, sest isegi kui palavik on väike, näitab see ikkagi, et organism vajab haigusega võitlemiseks rahu. Enne kooliminekut peab laps olema vähemalt ööpäeva palavikuvaba.
Mida aga teha siis, kui lapsel on küll nohu ja/või köha, kuid palavikku pole?
Ühest vastust siin pole - lähtuda tuleb eelkõige lapse enesetundest ja kainest mõistusest. Haiguste leviku tõkestamise ja lapse enda tervise seisukohast oleks loomulikult õige jääda koju, eriti esimestel päevadel, kui haigus on kõige nakkavam. Samas teame kõik, et meie kliimas käivad ka täiskasvanud ühtepuhku nohusena tööl edasi, sest nohu on sügistalvise aja nuhtlus, ja ega iga nohuga koju jääda pole võimalikki.
Kui enesetunne on kehv, pea on paks, peab pidevalt nuuskama ja köhima, siis ei ole mugav koolis olla ei haigel endal ega tema kaaslastel. Samuti võib püstijalu põdejal suurema tõenäosusega haigus tüsistuda - tekkida võib bakteriaalne põletik, mis nõuab juba hoopis pikemat koolist eemalviibimist ja tõsisemat ravi. Näiteks kui köhale lisanduvad palavik, nõrkus ja väsimus, ei saa välistada kopsupõletikku. Seega on targem õigel hetkel aeg maha võtta ja veidi kodus puhata.
Loe edasi ajakirjast...
