Meie keskel on inimesi, kes peavad kogu elu elama omamoodi “kaaslasega”, milleks on saanud mingisugune krooniline haigus.
Krooniline haigus võib vahel olla küll üsna nähtamatu, kuid on ka perioode, mil kogu tähelepanu ja hool on juhitud sellele. Haigused, nagu näiteks reuma, diabeet ja astma on üsna keerulise iseloomuga “individualistid” ja nende ravi kompleksne. Taolistele ravimatutele haigustele on iseloomulik, et aja jooksul võivad sümptomid muutuda, samuti võib teiseneda haiguse iseloom. Niisugused (ettearvamatud) muutused võivadki inimeses omajagu pingeid tekitada. Toime tuleb tulla haigusnähtudega (valud, põletikud jm sümptomid), oma igapäevaelu ja ka erinevate emotsioonidega, mida põhjustavad haigusest tingitud piirangud.
Kasuta sisemist jõudu
Psühholoogilisest vaatenurgast on oluline tähele panna, kuidas inimene tajub iseennast koos oma kroonilisest haigusest “kaaslasega” ja kuidas ta oma elu kujundab. Seega tasub mõelda mitte sellele, kuidas haige olla, vaid kuidas elada inimesena, kellel on (kas siis lühemat või pikemat aega) mingi haigus.
Nii nagu kõiki teisi, tuleb ka kroonilist haigust põdevat inimest näha tervikliku olendina. Tal võib olla mitmesuguseid negatiivseid kogemusi, kuid ta vastutab ise oma tuleviku ja elukvaliteedi kujundamise eest. Et tunda end hingeliselt hästi sellal, kui ollakse füüsiliselt nõrgestatud, on vaja usku, et su väärtus inimesena on nendest füüsilistest piirangutest midagi palju enamat. Näiteks: sa oled inimene, isa, ema, abikaasa, vend, sõber, oma ala spetsialist…
Jõua tunnetes selgusele
Raske diagnoos võib inimese elu täiesti pea peale pöörata, arstilt saadud tulevikuprognoos võib tekitada tunnetemöllu. Kuid nendes tunnetes tulebki tasapisi selgusele jõuda. Just oma olukorrale teadliku hinnangu andmisest, oma tunnete teadvustamisest saab alguse toimetulek haigusest põhjustatud pingete ja stressiga.
Kroonilise haigusega elades ei pea tähelepanu pöörama mitte ainult kehaliste häirete ravimisele ja valu leevendamisele, vaid jälgida tuleb ka oma emotsionaalset seisundit. See ei tähenda, et peaks paaniliselt oma tundeid hakkama kusagile üles tähendama või peaks kogu elu keerlema tunneteanalüüsi ümber. Ei. Aga iga mõtet ja tunnet võib kohe märgata ka kehas.
Loe edasi ajakirjast...
