Kas lapse kasvav kehakaal on lapsevanema mure või hoopis halb eeskuju? Kuidas oma järglast jälgida, hoida ja juhendada nii, et tal sellest toitumishäiret ei tekiks?
"Last kujundavad kõige rohkem peresuhted ja kodune toidulaud," ütleb psühhiaater Ere Vasli.
Ere Vasli tunnistab, et tänapäeval on laste ja teismeliste ülekaalulisuse probleem olemas ja see on üsna suur: "Põhjuseks näib olevat see, et söömise teema on nii tähtsaks tõstetud ja minu meelest vahel liigtähtsustatud. See toob endaga kaasa ühelt poolt nimelt ülekaalulisust ja teisest küljest söömishäireid, nagu buliimia ja anoreksia. Ihaldatakse kõhn olla ja tuntakse end pidevalt paksuna – juba noorest east alates."
Mida aga lapsevanem teha saaks?
"Lapse puhul – ja eriti veel enne teismeiga – oleneb kõik sellest, millised toitumisharjumused kodus valitsevad. Milline söök kodus kättesaadav on – sest laps sööb ju seda, mis kodus olemas on. Kui kodus pakutakse enam-vähem tervislikku ja tasakaalustatud toitu ning suhtumine söömisesse on mõistlik, siis ei peaks laps üldse paksuks minemagi," usub arst.
Mõistlik suhtumine tähendabki tõepoolest normaalset, pinge- ja eelarvamustevaba suhtumist oma pere toidulauda. Dr Vasli kinnitab, et süüa võib kõike – aeg-ajalt ja tegelikult üsna regulaarselt ka kommi ja saia, mis praeguses tavateadvuses muidu nii patuseks tembeldatud. "Just äärmustesse minek – et nüüd oleme kõik hästi rangel dieedil, saia-magusat ei söö jne – on väga ohtlik asi. Sest nimelt see paneb mõtted pidevalt ainult söömise teemal tööle. Nagu see oleks maailma kõige tähtsam asi."
Ainult osa meie elust
Vanemal võib olla keeruline loobuda juhtija ja õpetaja positsioonist, eriti kui talle tundub, et last tuleks kuidagi suunata. Tavateadvusse on raiutud nii palju reegleid, kuidas oleks ikkagi õige ja tervislik toituda: süüa vaid kasulikke asju ja ainult laua ääres, toit ei tohiks olla preemia ega lohutus... Kuidas seda kõike lapsele edasi anda?
Dr Vasli ütleb, et kõige parem oleks nende reeglitega mitte liialdada: "Elus tuleb kõike ette. Vahel võib vanem last – ja ka iseennast! – söögiga lohutada. Kui seda vahetevahel ette tuleb, pole ju midagi hullu. Kui hakata õudselt rangelt taga ajama, et süüa tuleb üksnes laua ääres ja kindlal kellaajal, siis kellele seda pinget vaja on? Meie peres võib vahel olla filmiõhtu, sööme teleka ees popkorni ja meil on koos tore!"
Arsti sõnul on kõige olulisem hoopis see, et söömine ei oleks elus peaasi, vaid pigem nagu taust muule elule: "Küll väga tore taust, mis on tihti ka naudinguline. Vahel pakub see lohutust, vahel sööme rõõmust, vahel kurvastusest. Aga see pole elu ainus keskpunkt!" Mõistlik oleks aru saada oma suhtumisest toitu: kas söön ära ja tunnen, et kõht on täis, ning lähen päeva tegevustega edasi. Või jäängi sööma ja söömise üle arutlema.
Loe edasi ajakirjast...
