Vererõhu täpne mõõtmine iseendal on omamoodi kunst ning selleks peab olema usaldusväärne aparaat. Ent ka siis pole näidud alati ühesugused, sest vererõhu väike kõikumine on täiesti loomulik.
Mitu lugejat on küsinud, kas vererõhu liiga sage mõõtmine mõjutab kuidagi näitusid. Mitu korda päevas peaks hüpertoonik oma vererõhku kontrollima? Kas võib juhtuda nii, et sagedane mõõtmine tõstab õhtuks rõhu hoopis lakke?
Mitte ainult närveerimisest
Kindlasti võib vererõhu mõõtmine mõjutada enesetunnet: kui numbrid on väga suured, siis võib inimene sattuda ärevusse ja närveerimisest omakorda võib ka rõhk muutuda. Aastaid tagasi peeti sellist närveerimisest tekkinud vererõhu tõusu väga oluliseks.
Kui ma veel noor arst olin, ei lubatud haigele öelda, kui vererõhk oli kõrge, ja tuli lausa valetada. Moes oli teooria, et vererõhu tõus on tingitud peamiselt närvisüsteemist, ja ka ravimid pidid toimima rahustavalt – nii muudeti vererõhuhaige uimaseks. Seesuguse ühekülgse teooria tõttu oli vererõhuhaigete ravi niisama hästi kui tulemusteta.
Rõhud ja pulss kirja
Tänapäeval peetakse õigeks, et hüpertoonik peab olema oma haigusest ausalt informeeritud, teadma nii vererõhu suurust kui ka seda muutvaid asjaolusid. Õnneks on vererõhuaparaadid kättesaadavad, muutunud odavamaks ja täpsemaks ning kergesti käsitsetavaks.
Olen oma haigetele andnud soovituse mõõta vererõhku iga päev ja näidud kirja panna, ühtlasi pulsisageduse, ning lisada märkusi enesetunde kohta. Nii tekib raviarsti ja vererõhuhaige vahel konkreetne koostöö: mõõtetulemusi kontrollides saab vajaduse korral ravimite annuseid ja ravimeid endid muuta.
Loe edasi ajakirjast...
