Algavas kõrvalugude sarjas uurime koos, mis mõjutab meie kuulmist ning millist abi leiab siis, kui see on ajutiselt või püsivalt nüriks muutunud. Selgitab ja nõu annab kuulmiskeskuse Audiale arst-audioloog Carina Truuverk.
Räägin liiga kõvasti. Kui meid kasvõi paar-kolm suguseltsist kokku saab, kostab omavaheline vali jutt küllap ka naabervalda. Mis käib tohtril läbi pea, kui ta vastas istub inimene, kes räägib kõvasti? Kas too ei kuule hästi?
"Minul kõrva-nina-kurguarstina käib ilmselt tõesti ka selline mõte läbi pea, sest minu juurde abi saama tulevad ikka need, kellel on kuulmisega probleeme," ütleb dr Truuverk. "Tuleb aga arvestada sellega, et meie hääled on väga erinevad: mõni inimene lihtsalt on harjunud rääkima selgelt ja kõvasti. See võib olla seotud ka tööga, näiteks on ta olnud õpetaja, diktor või on käinud näiteringis."
Mõni aga on harjunud valjemini rääkima just sellepärast, et perekonnas on vaegkuulja. "Muide, kõik vaegkuuljad ise ei räägi sugugi kõvasti: osa, kes seda teevad, lihtsalt ei kuule oma häält; teised jälle arvavad, et nad räägivad liiga kõvasti ja võtavad sellepärast tooni maha ning kõnelevad, vastupidi, väga vaikselt. Seega ainult valju või vaikse hääle järgi kuulmisprobleemi tuvastada küll ei ole võimalik."
Pigem tasemini ja selgelt
Küllap on nii mõnigi kogenud, et kui paadunud unekotti üles ajada, siis hüüdmist ta lihtsalt ei kuule. Või ei taha kuulda? Kui aga kõrva sosistada: "Tõuse nüüd üles!", on ta krapsti püsti.
Luuletaja Betti Alver on kirja pannud sellised värsiread: "Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem..." See on küll sügavmõtteline luulekujund, ent kas füsioloogia seisukohast on ka nii, et vaikne hääl jõuab teinekord hoopis paremini pärale kui vali?
"Selleks, et paremini kuulda, on tähtis ka see, et me paneksime öeldut tähele. Mõnikord, kui inimene räägib kõrgendatud häälega, tõmbame ennast automaatselt kaitsesse: "Mida ta mu peale karjub? Ma ei tahagi seda kuulda!". Tekib psühholoogiline tõrge. Kui aga rääkida rahuliku häälega, vaiksemalt, loob see psühholoogilise fooni, et teine tahab sinuga suhelda, tähelepanelikult kuulata ja jutust aru saada.
Kui heli tuleb kõrva kriiskava häälega, ei artikuleeri see inimene, kes meie peale karjub, eriti selgelt, sest ta on erutatud. Ka terve inimese kõrva ei jõua heli nii selgelt nagu siis, kui räägime selgesti ja vaikselt."
Õpetajatel ja ka loengupidajatel on varuks üks vana nipp juhuks, kui kuulajad kipuvad isekeskis sumisema. Siis võtab rääkija hääletooni veidi maha ja kohe vaadatakse tema poole: mis siis nüüd lahti?!
"Jah, see tähendab: pean kõrvu kikitama, kontsentreeruma. Aga kui rääkija jutt kostab nagu mingi sõnamulin, ei huvita kuulajaid sellel hetkel, hakatakse rääkima omavahel muust. Seega on tähelepanu kuulmise juures väga tähtis."
Loe edasi ajakirjast...
