Enamik lapsi on rõõmsameelsed, elavad ja (üli)energilised. Terve laps peabki elujõust pulbitsema. Aga mida teha siis, kui 1. klassi jõmm või suuremgi ei jaksa koolitundi kohe kuidagi rahulikult välja kannatada, rääkimata õppetöösse süvenemisest.
Lapsel on probleemid käitumises, teistega suhtlemises ja õppimises, kuid samas võib ta tundide viisi malet mängida. Tähtede ja lugemise vastu puudub vähimgi huvi, samas võib ta peast arvutada kiiremini kui kassatädi. Lapsevanem on õnnetu, õpetaja ahastuses ja ega rahmeldiski end hästi tunne. Milles on põhjus? Kuidas leida väljapääs?
Psühholoogilise nõustaja Rita Rätseppaga sel teemal vesteldes saab peagi selgeks, et probleemide tekkepõhjusteks saavad olla lapse ülienergilisus, hüperaktiivsus või käitumishäire. Diagnoosi panna pole lihtne, kuid esimeste murede tekkimisel peaks lapsevanem pöörduma psühholoogi poole.
"Tuleb eristada, kas on lihtsalt väga elav laps, kellele tuleb anda suunavaid tegevusi, või rahvakeeli hüperaktiivne ehk aktiivsus-tähelepanuhäirega (ATH) laps või hoopis aspergeri sündroomiga laps jne. Lapsevanemal endal on võimatu selles selgusele jõuda ja vahel valmistab täpse probleemi kindlakstegemine peavalu spetsialistidelegi," tõdeb Rita Rätsepp oma kogemustest.
Laps on laps
"Väga tihti avastab lapsevanem just 1. klassi esimesel poolaastal, et tema lapsel on ühtelugu probleemid õppimises ja käitumises. Tunnused muutuvadki silmatorkavaks just siis, kui lapse elus suureneb kohustus end vaimselt pingutada. Lasteaias jääb selline asi pigem märkamata, kui tegelane ei pea end just eriti "väljapaistvalt" üleval. Kui laps tuleb enam-vähem toime, siis mõeldakse lihtsalt, et laps on laps. Kui aga ilmnevad selged probleemid ja on kindel, et laps on sügavate käitumishäiretega, siis ei kipu keegi teda koolimineku asemel veel üheks aastaks lasteaeda jätma. Selline väike inimene on kõigile pinnuks silmas," märgib psühholoogiline nõustaja probleemide algust.
"Kui tegemist on hüperaktiivsusega, siis tegelikult on seda võimalik kindlaks teha juba 5aastasel lapsel ja sellega tuleks tegelda. Mida varem märgatakse, seda tulemuslikum saab olema ka abi."
Hüperaktiivsus
Hüperaktiivsus on meditsiiniline diagnoos, mille tekkepõhjust täpselt ei teata. Tegemist on psüühikahäirega, ajus toimuva muutusega, mitte ebaõnnestunud kasvatusega. Fakt on see, et hüperaktiivse lapsega tuleb väga varakult tegelema hakata ning abi saab psühholoogilt ja psühhiaatrilt. Millal on selleks kõige õigem aeg?
Loe edasi ajakirjast...
