Lapsel võib olla mitu lemmiklooma või lindu, kuid omaealist sõpra vajab ta sellegipoolest. Kas või ühtainust. Paraku esineb näiteks algklassides sageli sõprade otsimist, leidmist ja mahajätmist, kuigi õnneks mitte alati lõplikult. Võib vabalt juhtuda, et alles eile sõbra poolt unustatud ja pisarais koju tulnud jõmm teatab täna õnnelikult sõpruse soojenemisest. Järgmise korrani? Võib-olla hoopis paljudeks, paljudeks aastateks. Mida üldse tähendab lapsele sõprus? Kes on tema jaoks sõber? Mis saab siis, kui tõeline sõber on hoopis kujutletav?
“Sõprusel on elus väga tähtis roll – seeläbi õpib laps tundma oma tugevaid ja nõrku külgi ning arendama suhtlemisoskust. Lastel, kes on head suhtlejad, on ka palju sõpru,” selgitab psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp, miks mõni laps leiab kergesti sõpru ja mõni sugugi mitte. “Mõnele piisab paarist-kolmest sõbrast, et ennast hästi tunda, mõni vajab enamat. Sotsiaalset eraldatust on lastel väga raske taluda, see on nende jaoks tegelikult üks raskemaid asju.”
Mida tähendab lapsele mõiste SÕBER?
Rita Rätsepp on seda meelt, et iga laps ihkab kontakte eakaaslastega. Omavanustega läbikäimine on väga tähtis. “1–3aastased mängivad kõigiga, kes on nende vastu kenad, soost sõltumata. 3–4aastased tahavad juba rohkem sõbruneda omasoolistega. Tavaliselt on lapse sõprussuhted enne 3.–4. eluaastat muutlikud.
Väikestel lastel on sõprus praktilist laadi – näiteks tahavad nad mängida sarnaste mänguasjadega, aga suuremaks saades hakkavad juba oma osa etendama ühised tunded. Eriti tugevalt hakkavad sõprussuhted tekkima eelpuberteedieas – tüdrukutel 10–11, poistel 11–12aastaselt. Sõltuvus vanematest hakkab vähenema ja suureneb vajadus kuuluda gruppi. Oma asjadest ei taheta vanematega enam eriti rääkida, pigem rohkem sõpradega. Kui võtame vanuse 10–12, siis on sõprussuhted veel valdavalt mitteseksuaalsed ning peamiselt suheldakse ikka omasoolistega,” kinnitab psühholoogiline nõustaja sõprade tähtsust lapse elus.
“Sõprussuhe on äärmiselt oluline – see on sõbratunne, millest kasvab välja võime armastada ja ka muret tunda.”
Kui laps ei ole leidnud sõpra
Miks mõnel lapsel tekivad sõbrad kõikjal, kuhu ta läheb, kuid teisel ei õnnestu võita ühegi tähelepanu ega poolehoidu? Isegi mitte siis, kui laps ei ole kiuslik ega isekas. Rita Rätsepp soovitab juba pisikesest peale hoolitseda selle eest, et lapsel oleks piisavalt võimalust omavanustega mängida.
“Nii see suhtlemisoskus areneb. Kui lapsed on päris pisikesed, siis tuleb hoida silm peal ja aidata olukordi lahendada, ka see on õppimine. Lapsevanem ise peaks samuti lapsega kodus mängima. Nii õpib väike inimene kannatlikkust, sallivust, teisega arvestamist ehk suhtlemisoskust.
Loe edasi ajakirjast...
