Mare Liigeri elujäämiskool

Foto:

Mare Liiger (48) on tuntud kiirabiarst, kes oma esmaabiteadmisi on lahkesti jaganud ka Kodutohtri lugejatega. Tulevikus plaanib ta aga kiirabiga lõpetada ja pühenduda oma doktoritööle, mille teema on laste suhted narkootikumidega.

Mare sündis oma aja kuulsate näitlejate lapsena – tema ema oli Ellen Liiger ja isa Ilmar Tammur, mõlemad olid ENSV rahvakunstnikud. Isa perekonnaga koos ei elanud ja Mare temaga kuigi palju kokku pole puutunud, aga elus oli värvi omajagu. Kodus käis alatasa külas kultuuriinimesi, Mare lapsepõlvesõbrad olid Aino Talvi, Salme Reek, Linda Tubin, Katrin Välbe. Marel oli kaks lemmikmängu: ta kas etendas teatritükke või ravis inimesi. Esimene oli loogiline näitleja tütre jaoks, millest aga need arstimängud, seda ta ei tea.

Oleviste kiriku laps
Mare esimesed kooliaastad olid ränkrasked – kolmepuru ja nutt kogu aeg varuks. Ta oli just kaks kuud haiglas olnud ja kõigest kuueaastane, kui ema pani ta tavalisse ja laste muusikakooli korraga. Muusikakoolis õppis ta viiulit, mis oli tema jaoks tähtsam kui kool.
“Olin üksildane sõpradeta laps, õppeedukuselt klassis üks viimastest, madala enesehinnanguga,” meenutab Mare. “Kui puberteet tuleb, siis hakkab noor inimene otsima oma identiteeti ja õigusi. Seetõttu meil emaga konfliktid aina võimendusid.”
Neil murrangulistel aastatel hakkas Mare suhtlema kirikuringkondadega. Ta hakkas põlgama materialismi ning tema aukartus elu ees süvenes – ta hakkas märkama teiste inimeste valu ja kannatusi.
Mare läbikäimine kirikuinimestega ja usklikuks hakkamine ei meeldinud emale mitte sugugi. Võimuvõitlus lõppes sellega, et Mare, ise alles 16aastane, kolis kodunt ära. “Kui jäin omaette, tekkis meeletu soov end tõestada. Ema lemmiklause oli olnud: lapp ja hari on sinu tööriistad! Tegelikult olen kogu oma elu võidelnud lapsepõlve varjudega, tõestanud, et lapp ja hari ei jää minu tööriistadeks!”
Neil aastatel, mil kirik oli ta kodu, õppis ta õhtukeskkoolis (muusikakoolist visati ta ideoloogilistel põhjustel välja) ja läks onkoloogiahaiglasse sanitariks. Oma tööelu alustaski nii, nagu ema oli tema tulevikku ette mananud – põrandaid pestes. Ning pidi ka juhatama või lükkama ratastoolis inimesi röntgenuuringule.

Missioonitundega ülikooli

Verevähk oli tollal lootusetu diagnoos. Kord oli tema hoole all pisike kolme-nelja-aastane lapsuke. Alguses tüdrukuke jooksis ja hüppas, siis kõndis, paari-kolme kuu pärast sõidutas Mare teda ratastooliga. Kui laps oli röntgenis, läks Mare kõrvaltuppa ja hakkas haledalt nutma. Teine sanitar küsis, miks ta nutab. “Hüppasin talle kahe käega kaela ja hüüdsin, et tahan neid inimesi aidata-aa!” Varsti seda last enam ei olnud, tema aeg oli läbi saanud.
Ülikooli läks Mare arstiks õppima missioonitundest, pealegi oli ta hakanud seda ala armastama. Ülikooli sai ta kergesti sisse, sest kirikus elamine oli õppeedukusele hästi mõjunud, hinnete keskmine oli hea ja sissesaamiseks oli tal vaja teha vaid kaks eksamit. Ülikoolis elas ta kiriku toetusest ja stipist. Matriklis olid puha viied, vaid mõni üksik neli.
Arstitudengina tegeles Mare ka filosoofiaga ja tegi eksperimente. Loetud kirjanduse ja katsete varal tõestas ta, et linaseemned aitavad kiirendada pikaleveninud sünnitustegevust. Praegusaja naisedki võiksid Mare sõnul võtta teadmiseks, et kui on oht last üle kanda, siis linaseemneõlikapslid aitavad maimukesel kiiremini ilmale tulla.

Kaheksa kuud elupikendust
Pärast ülikooli sai Mare töökoha Keskhaigla immunoloogia laboratooriumisse. Lisaks läks ta poole kohaga tööle kiirabiarstina. Mõne aja pärast kutsuti ta Seppo kliinikusse immunoloogialaborit looma, seal tuli peale hakata lagedate seintega ruumist.
Muide, esimesed Eesti aidsihaiged diagnoosis just Mare. 1980. aastate algul oli see diagnoos midagi uskumatut, ta ise pidi lennukiga vereproovid Moskvasse viima, kus siiski juba tehti aidsianalüüse.
Immunoloogia, eriti põletushaigete immuunravi oli tema arm ja leivanumber. Sel alal oli tal kavas minna Moskvasse kandidaadi väitekirja kirjutama, kuid vahele tuli telefonikõne emalt. Tema, kellega Mare polnud aastaid suhelnud, oli raskesti haige – neljanda staadiumi maovähk. Mare oli valiku ees: kas karjäär või ema põetamine. Kuigi Mare oli selle aja peale juba immunoloogialabori juhataja, ei tulnuks põetamine teadusliku töö kõrvalt kõne allagi. Ema elupäevi suutis immunoloogist tütar aga pikendada lausa kaheksa kuu võrra. Õigete portsudena antud ravimid tegid imet: ema naasis lavale ja mängis veel kuni maikuuni: “Sain anda talle üle kaheksa kuu elupäevi juurde, millest suurema osa ta töötas!” Ema suri 1987. aasta augustis.

Loe edasi Kodutohtrist…