Areng toimub kriiside kaudu. Ka keskikka jõudnud mehel tuleb kriis läbi elada, muutusi otsida ja tegutseda, mitte leinata minevikku koos alkoholiga, mis viib kindlalt igavesse unustusse.
Varem on keskeakriisi paigutatud neljakümnendate eluaastate lõppu ja viiekümnendatesse. Tänapäeval aga on keskeakriisi piirid ja definitsioon muutunud järjest laiemaks ning ebamäärasemaks. Väidetakse, et psühholoogiliselt võib see alata juba palju varem: keskendutakse vanusele 35-44 eluaastat. Füüsilise tervise mõttes on 40 justkui maagiline piir, mille ületamisel räägitakse paljude haiguste riski suurenemisest.
Teisalt pikeneb pidevalt keskmine eluiga, samuti töövõimeiga; ka rahva tervise üldnäitajad on elukvaliteedi paranedes märkimisväärselt paremaks muutunud. Samal ajal on lisandunud uue ajastu haigused ja riskitegurid, mida seostatakse vähese füüsilise aktiivsuse, ebatervisliku toitumise ja kõrge stressitasemega. Peale vanusega kaasnevate kehaliste ja hormonaalsete muutuste räägime üha enam psühholoogilisest kriisist.
Paratamatud ja ootamatud muutused
Areng toimubki kriiside kaudu. "Kriis" võib küll tunduda liialt karm sõna iseloomustamaks inimese loomulikku arengut, kuid lähemal vaatlusel saame aru, et muutuseks ongi vaja piisavalt tugevaid läbielamisi. Elu jooksul puutume korduvalt kokku muutustega - nii väliskeskkonnas kui ka enda sees. Mõned neist kaasnevad paratamatult normaalse arenguga (näiteks puberteedieakriis), teised muutused aga on ootamatud (näiteks lähedase inimese surm). Ometi on nii arengukriisid kui ka traumaatilised kriisid elu loomulik osa.
Igas kriisis on nii füüsiline kui ka psüühiline pool. Kui vaatame 3-aastase jonnieakriisi, siis peale tugevate emotsioonide ja kehaliste reaktsioonide tekivad ka tähtsad kvalitatiivsed muutused suhetes - see on empaatia tekkimise koht. Laps hakkab aru saama, et ka teisel inimesel on tunded ja et ta saab neid mõjutada: olla emale hea või paha laps, minna sõbraga tülli või leppida ära ja mängida koos.
Elu tõusud ja langused
Samuti toimuvad suured füüsilised ja emotsionaalsed muutused puberteedieakriisis. Tekivad sekundaarsed sugutunnused: poistest saavad välimuselt mehed ja tüdrukutest naised. Küll aga võtab palju rohkem aega emotsionaalne täiskasvanuks küpsemine. Alates puberteedieast hakkame tajuma elu eksistentsiaalset mõõdet: surma lõplikkust, elu tõuse ja languseid.
Vähem füsioloogiline on noore täiskasvanu kriis - see on seotud sotsiaalsete ja psühholoogiliste küsimustega, aga ka elu bioloogilise põhifunktsiooni täitmisega. Seega tegeleme noore täiskasvanuna kõikide kõige tähtsamate eluülesannetega ning seda kõike peaaegu samal ajal: püüame omandada hariduse, teha karjääri, luua lähisuhe, rajada kodu ja saada lapsi. Aga isegi kui noore täiskasvanuna, umbes 20.-40. eluaasta vahel, seda kõike teha ei õnnestu, on pärast 40. sünnipäeva juba veidi rahulikum - oleme hakanud leppima. Peame tahes-tahtmata oma esialgsed unistused ja lootused ümber hindama, neid korrigeerima või neist lausa loobuma.
Loe edasi ajakirjast...
